Lennart Meri omas ajas

Tarmo Vahter lähenebki teemale pigem uuriva ajakirjanikuna, aga mitte kui ajaloolane. Ta pakub lugejale uudseid probleemipüstitusi. Teeb rea huvipakkuvaid perekondlikke tähelepanekuid. Toob käibesse hea hulga uusi dokumente ja fotosid.

Samas jätab ta kasutamata võimalused mõne küsimuse osas saada põhjalikumaid  kommentaare näiteks Mart Merilt või teistelt president Merile „lähedalseisvatelt isikutelt".  

Kahtlemata tuleb  tunnustada probleemi huvipakkuvat püstitust. Vististi algabki uuriva ajakirjaniku töö teatava probleemi asetusest - mis küll  ei pruugi alati viia tulemuseni, sest mõned lähteandmed võivad osutuda ebaõigeks. Lennart Meri, õigemini küll perekond Meride puhul, õnnestus aga autoril viljakalt edasi liikuda.

Nii jääbki raamatu alapealkirja varju üks kesksemaid ja uudsemaid küsimusi. Nimelt

küsimus president Meri vanaisa Otto Meri elukäigust. Lennart Meri ja tema isa, diplomaadi ning hilisema šeikspiroloogi Georg Meri üldine elukäik oli nii Eesti NSV ajal kui ka hiljemgi teada, alates teatmeteostest ja lõpetades mõningate suuliste lisandustega.  Lausa kummaline, et ka 1990. aastate teisel poolel, mil tunnustatud president  Meri jagas üsna lahkelt pikki intervjuusid, ei esitanud keegi talle ühtegi küsimust Georg Meri isa kohta. Mõneti tekib paralleel president Rüütli laste ja lastelastega. Kuni skandaalse „Pealtnägija" saateni 2006. aasta algul ei esitatud  küsimusi ka tema laste ning lastelaste eluolu kohta. Täiesti võimalik on  ajakirjanike arvamus, et küllap on see juba mõnes meediaväljaandes „läbinämmutatud" teema ning et üldises infovoos ei ole vaid nemad seda tähele pannud.      

Selgub, et Otto Meri (sünd 1864) kuulus esimese põlve eestlastest ühiskonnategelaste hulka. Ta oli 20. sajandi algul  Tallinnas edumeelse „Estonia" seltsi liige ning 1904. aasta valimistel sai Tallinna linnavolikogu liikmeks. Tegemist oli igati mälestusväärsete valimistega, sest pikkade sajandite järel murti just siis baltisakslaste võim ning eesti-vene valimisblokk võitis üsna suurelt. Valimisvõidu üheks peaorganisaatoriks peetakse Konstantin Pätsi, ajalehe „Teataja" toimetajat. 

Vahteri raamatust selgub, et Otto Meri „edastab paari häälega isegi samas nimekirjas kandideerivat Pätsi" (lk 12). Hiljemgi oli Otto Meri agaralt tegev nii ühiskondlikult kui ka üsna edukas oma majandusasjades. Ta lahkus riigiteenistusest 1921. aastal ning elas kuni surmani 1942. aastal Saaremaal Kärla vallas.

1995. aasta augustis toimus Kärla kalmistul tagasihoidlik tseremoonia. President Meri paigaldas koos kahe mehega Otto Meri hauale risti. Ei mingit ajakirjandust, ei ühtki võõrast välklampi.

Miks läks president ka hiljem Otto Merist mööda? 1995. aasta augustis mõtles Lennart juba 1996. aasta presidendivalimistele ning oma vanaisa väljatoomist poleks saanud isegi selles kontekstis kuidagi pidada lennartmerilikuks edevuseks. Olla pikaajalise järjepidevuse kandja, olla  kolmanda generatsiooni ühiskonnategelane -  see on Eestis äärmiselt harv. Omakorda ajakirjanike edevust ära kasutav president Meri saanuks sellest teha korraliku isikuloolise numbri. Ometi eelistas ta vaid vaikset üritust. Oli see pieteeditunne? Või pidas Meri kohatuks esineda perekonnaloolise intervjuuga 1995. aasta sügisel, peljates lihtsat küsimust: aga kas te varem sellest kõike ei teadnudki?

Lühidalt, raamatus on  kõige enam uudsust Otto Meri osas. See vääriks edasiuurimist - nagu kogu 1904. aastal valimiste järel esiletõusnud uus eesti seltskond oma tegemistega ja mõjuga järgnevatele sündmustele.

Georg Meri osas tuleb Vahteri teeneks pidada tema elukäigu üldist tutvustust. Siiani olid sellest rohkem kättesaadavad fragmendid: kus temast juttu eeskätt kui diplomaadist, kus aga tõlkijast, kus põnevatest seikadest seoses vangilaagritega ning sellega seonduvatest hüpoteesidest. Midagi päris üllatavat on raske esile tuua. Jällegi: võinuks vast küsida täiendavaid kommentaare kas vanema põlve ajaloolaselt Kaido Jaansonilt või nooremalt Tõnu Tannbergilt.

Viimase kümnekonna aastaga on ilmunud kolossaalne hulk kirjavara NSV Liidu ajaloo kohta, ning Georg Meriga seonduvad poliitilised  seigad võinuks saada neilt meestelt ehk laiema või nüansirikkama raamistuse. Vast tulnuks olemaolevas tekstis mõni lause juba tänapäeva lugeja keelde „tõlkida". Vahter kirjutab: „Georg Merist saab tunnustatud tõlkija ja šeikspiroloog. Usina tööga kaasneb hea tasu, näiteks 1969. aastal maksab Eesti Raamat talle honorari ligi 4000 rubla" (lk 85). Kõik on selge ja õige, aga tänasele lugejale ei ütle see enam palju. Ehk võinuks lühidalt selgitada, et toona jäi keskmine kuupalk 100 rubla piiresse ning „ligi 4000 rubla" tähendas vähemalt kolme aasta töötasu, mis korraga kätte anti. Raamatu sellest osast tuleb tunnustada  Georg Meri ja tema kuulsa onupoja, hiljuti manalateele läinud Arnold Meri sidemete kirjeldamist. Ei elanud nad Eesti NSV ajal sugugi nii eraldi elu kui tavaliselt arvatakse.

Kuigi raamatu pealkiri asetab rõhu Lennart Merile kui presidendile, jääb just tema osas käsitlus kõige eklektilisemaks. Siit tuleb tunnustada  Saksa DV julgeolekuasutuse Stasi ülidetailset jälitusprotokolli kirjanik Lennart Meri käigust Saksamaale 1978. aasta augustis. Tunnustada tuleb mitut huviäratavat kirja, Vabariigi Presidendi resolutsioone või tema tehtud täiendusi presidendile etteantud dokumentidele. Samuti häid fotosid. Sisukad dokumendid ja fotod kõnelevad iseenda eest. Teinekord on üks foto teaberikkam kui sada sõna. Autori jaoks on raskeks küsimuseks just selliste dokumentide leidmine, st heade materjalide väljaselgitamine lõputust uusima aja dokumendi- ja foto massiivist. Raamatu lõpus on  rida teemakohaseid ning ajatuid anekdoote, n-ö ekspresslikku soft-materjali.

Perekond Meride kui tervikteema käsitlemine nõudis Tarmo Vahterilt kahtlemata ulatuslikku arhiivitööd, millega autor on tublilt hakkama saanud. Raamatu kirjutamisega võib vististi seletada ka teisi Vahteri arhiivialaseid  kirjutisi, mis ilmusid paar aastat tagasi Eesti Ekspressis. Ilmselt sai üheks tema mureks juurdepääs isikuandmeid sisaldavatele arhivaalidele.

Juurdepääsu kord sellistele arhivaalidele  muutus just  2008. aasta algusest, mil  jõustusid isikuandmete kaitse seaduse täiendused. Uus seadus karmistas arhiivides tuntavalt  isikuandmetele juurdepääsu tingimusi, sidudes selle üldjuhul kirjaliku loa võtmisega isikult, kelle andmetele ligi tahetakse pääseda. Seaduse paragrahv 11 lg 2 sätestas, et isikuandmeid võib ilma andmesubjekti  nõusolekuta „ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega". Ajakirjanike seniste võimaluste ahenemine ja uus bürokraatlik nõusoleku-nõue, mis küll  vastavuses seaduse määratlusega, ei saanud muidugi tippajakirjanikule meeldida.

Isikuandmetele juurdepääsu teema puhul muutus aga mõneti kurvastavaks Vahteri arusaam,  just nagu oleks mingil moel suurenenud piirangute taga Rahvusarhiiv või oleks ta koguni takistuste  väljamõtleja. Siiski mitte ükski arhiiv, sealhulgas Rahvusarhiiv (ühendab Ajalooarhiivi, Riigiarhiivi, maa-arhiive, Filmiarhiivi ja rida väiksemaid arhiivinduslikke struktuuriüksusi) ei tegele seadusloomega. Neilt küsitakse vaid hinnangut mujal ette valmistatud eelnõule ja paremal juhul arvestatakse  tehtud täiendustega. Halvemal juhul ei arvestata ning vaid seletuskirjas märgitakse, et antud eelnõud  tutvustati sellele või teisele.

Isikuandmetele juurdepääs on osalt küll arhiivinduslik teema, ent veelgi suuremas osas nn poliitiline küsimus, mille lahendus sõltub parlamendi otsusest. See eeldab kompromissi leidmist. Seega asjatundlikku kaalutlemist, kus ühel pool avalik hüve - juurdepääsu lubamine arhiividokumentatsioonile - ning teisel pool isiku õiguste ja isikuandmete riive. Märksõnad „ülekaalukas huvi", „ajakirjanduseetika" ning „proportsionaalsuse põhimõte" avalike hüvede ning õiguste riive vahel on aga kindlasti eri isikute jaoks üsna erineva mahuga.

August, 2009

[esiletõste]   Isikuandmetele juurdepääs on osalt küll arhiivinduslik teema, ent veelgi suuremas osas nn poliitiline küsimus, mille lahendus sõltub parlamendi otsusest, mis omakorda eeldab kompromissi leidmist.

KÜLLO ARJAKAS

Jaga |