Peeter Kreitzbergi mälestuseks. 14. detsember 1948 - 3. november 2011

Edgar Savisaar:

Meie keskelt on lahkunud Peeter Kreitzberg, kes aastatel 1994-2004 oli Eesti Keskerakonna liige, aastal 1995 haridusminister ja aastatel 1996-1999 Tallinna haridus- ja kultuuriala abilinnapea.

Eesti riigi poliitikat ja haridusteemade eeskõnelejate ridu on tabanud valus kaotus. Haritud eesti inimene oli läbi aegade Peeter Kreitzbergi üks suuremaid südameasju ja missiooni küsimusi.

Tundsin teda palju aastaid, küll sõbrana ja kaasvõitlejana. Meil tuli ette ka eriarvamusi, kuid alati teadsime, et tegelikult oleme väljas ühe asja eest, Eestimaa ja eesti inimeste elujärje eest seismisel.

Ega Peeter Kreitzberg ei olnud asjata Keskerakonna presidendikandidaat, tal oli visiooni, riigimehelikkust ja karismaatilisust. Peeter Kreitzberg oli nii mõnigi kord keeruliste olukordade lepitajaks ja tasandajaks.

Peeter Kreitzberg jättis sügava jälje Eesti poliitikasse, ta oli ideoloog ja mõtleja ning haridusvaldkonna suunanäitaja.

Tunnen kurbust, et teda enam meie seas pole, kuid mul on hea meel, et teda lähedalt tundsin, et oli võimalus temaga koos töötada ning et võisin pidada teda oma sõbraks. Olime mõlemad lähedalt seotud Lääne-Virumaaga ja mõnikord nimetas ta ennast ka „meie küla meheks". Jään alati mäletama meie ühiseid meeleolukaid istumisi nii Eismal kui ka Hundisilmal. Peeter oli inimene, kellega sai rääkida paljudest asjadest ja üheealistena mõistsime teineteist sageli ka sõnadeta.

Avaldan sügavat kaastunnet perekonnale, lähedastele ja Eesti avalikkusele.

Kalev Kallo:

Tean Peeter Kreitzbergi ajast, mil ta Keskerakonda astus. Lähem tutvus ja koostöö sai alguse siis, kui olime koos Tallinna abilinnapead 1996-1999. Ühiselt elasime üle mitu nii opositsiooni kui ka koalitsioonipartneri poolt algatatud umbusaldust.

Leidsime ühise keele nii tookord kui ka hiljem, ja eriti viimastel päevadel, sel saatuslikul reisil. Mulle on alati meeldinud Peetri huumorimeel. Tema huumor sisaldas tihti väikest sarkasmiannust, aga parajasti niipalju, et need, keda see puudutas, said küll aru, aga see ei teinud neile kunagi haiget.

Võiks öelda, et viimastel päevadel tundsime isegi mingit hingesugulust. Jõudsime paaril korral tõdemuseni, et oleme ju ühe aastakäigu "poisid" ja ka ühel kuul sündinud; Peeter on minust ainult kaheksa päeva noorem.

Paljuski ühesugune on olnud meie austus ja armastus Hiina vastu. Selgub, et alates 1999. aastast oleme vaheldumisi olnud Riigikogu Eesti-Hiina parlamendirühma juhid. Veelgi tihedamalt Hiinaga suhtlemiseks oli Peeter Kreitzberg asutanud Hiina-teemalise mittetulundusliku ühenduse. Tema huumorimeel ei jätnud teda maha ka siis, kui tal ei olnud kõige kergem.

2. novembri hommikul, kui selgus, et tal oli seljataga halva enesetunde tõttu praktiliselt magamata öö, leidis ta ikka võimaluse öelda, et kui und ei tule, siis loe kolmeni, ja kui siis ikka ei tule, siis loe poole neljani. Kuna sel hommikupoolikul oli meil ette nähtud Tiibeti Ülikooli külastus, ei jäänud märkamata tema kerge elevus ja ootusärevus, sest temas polnud ju kunagi uinunud ülikooliprofessor. Akadeemilise tegevuse eelistatusest poliitikale oli juttu ka meie vestlustes. Ülikoolis võttis meid programmis lubatud rektori asemel vastu prorektor. Kohtusime uues ülikooli raamatukogus. Peetri huvi oli nii suur, et ligi poolteist tundi kestnud ringkäigu ajal tuli prorektoril vastata Peetri küsimustele. Oli momente, kus nad vestlesid kahekesi, sest teiste delegatsiooniliikmete huvi nii suur ei olnud.

Sama päeva pealelõunal suundusime lennujaama, et lennata tagasi Pekingisse. Maandusime Pekingis peale üheksat õhtul. Lennujaamast hotelli sõites oli Peetri meeleolu väga hea. Ta kiitis, et kopsud on jälle korralikult õhku täis ja et enesetunne on hea.

Piisavalt rahulolevate ja heatujulistena läksime poole üheteistkümne paiku pärast hotelli sisseregistreerimist igaüks oma tuppa, kaasas korraldajate poolt antud teadmine, et väljasõit on hommikul kell 9.50 kohtumisele Hiina asevälisministriga. Hommikul olimegi kokkulepitud ajal hotelli fuajees, puudus vaid Peeter. Kui kell sai juba kümme, siis ma helistasin. Telefon kutsus pikalt, kuni läks postkasti - keegi ei vastanud.

Läksime Sven Sesteri ja Maret Maripuuga seitsmendale korrusele, kus olid meie toad, helistasime uksekella ja koputasime - ei mingit vastust. Palusime hotelliteenijal oma võtmega avada uks.

Astusin sisse ja süütasin tule, nägin Peetrit voodis rahulikult teki all lamavat, silmad suletud, nagu magaks. Tundus aga väga kahvatu olevat, astusin voodi juurde ja puudutasin kätt, mis oli teki peal.

Tol hetkel mõistsin, mis on juhtunud. Vajasin ise korraks kohta, kuhu istuda. Järjest enam puges hinge tühjuse ja kurbuse tunne.

Minu siiras kaastunne Peetri perekonnale ja lähedastele, tema sõpradele, kõigile, kes vaimustusid tema isiksuse särast.

Liina Tõnisson:

Peeter Kreitzberg tegutses 17 aasta jooksul alal, mida nimetatakse poliitikaks. Arvestades ta mõningaid ametikohti, isegi tipp-poliitikaks.

Samas oli ta Eesti poliitikas mingis mõttes suur erand. Inimene, kelle puhul oli kohe näha, et ta teeb seda, mida õigeks peab, puudutagu see siis tema lemmikteemat haridust või midagi muud.

Peetril oli rida omadusi, mis on poliitikule väga olulised: haare, loogika, võime oma seisukohti teistele arusaadavaks teha. Kui vaja, siis ka väga lihtsate sõnadega. Ta ei solvanud inimesi, ei häälestanud teisi enda vastu. Enamik teisi poliitikuid suhtus temasse hästi, sedavõrd kui see poliitilise konkurentsi tingimustes võimalik on. Aga ta oli kõike muud kui kompromissitaja, olupoliitik. Peeter oli heas mõttes jäärapäine, tema jaoks oli poliitika kõike muud kui mäng. Niisugune hoiak inimese elu kergeks ei tee, see kulutab.

Jagasime viis aastat Peetriga Toompeal ühte kabinetti. See tähendab võimalust rääkida kõigest, ka töövälisest. Maailmast, inimestest, kirjandusest, vähem ja rohkem isiklikest asjadest. Ma õppisin neist jutuajamistest tohutult palju. Ei lakanud kunagi imestamast tema peaaegu piiritu eruditsiooni, aga ka inimlikkuse üle. Mul on kahju, et suutsin talle palju vähem vastu anda kui tema mulle. Ma tean, et ka paljudele teistele.

Peeter lahkus hingedepäeval talle kallite hingede juurde.

Aitäh Sulle, Peeter, kõige eest!

Lauri Leesi:

Nagu selliste kurbade uudiste puhul ikka, laususin läinud nädalal minagi: „Ei, see pole võimalik!... Miks just Peeter!?"

Nagu sellistel puhkudel tavaks, meenus kõik positiivne, mis mind Peetriga seob, õigemini, sidus.

Meenus, kuis ta mind Keskerakonda kutsus: „Ole täitsa, ära lase mul seal üksinda meie asju selgitada!"

Meie asjade all mõtles ta loomulikult koolielu, kuid ka haridust laiemas mõttes. Tundnud nooruses sügavat vaesust, jäi Peeter suhteliselt vaeseks ka siis, kui palganumber kopsakam ning võimalused laiemad. Me ei käinud teineteisel külas, kui aga kohtusime koosolekutel või banketil, ikka seadsime sammu teineteise suunas. Kui oli võimalus istuda, istusime kõrvuti, kui pidi seisma, seisime lähestikku. Temaatika oli meil ikka üks ja sama: haridus ja kõik sellega seonduv. Viimati olime koos Toompea lossi ees, kui õpetajad miitingul osalesid. Peeter tuli majast välja, vestles inimestega, ka minuga. Nähes minu plakatil lauset Tahan uut ministrit! pani ta laginal naerma ja sõnas: „Juba jälle!" Siis aga lisas tõsisemalt: „Ausalt öeldes, minagi." Pole vist mõtet meie juttu pikemalt lahti rääkida...

Kui Jaak Aaviksoo augustis Tallinna koolijuhtidega kohtus, julgesin talle meenutada, et hetkel on meie hariduse suurimaks probleemiks mitte tema ja Kalle Küttise väljaöeldu, vaid õpetajate niru palk, ning sain vastuseks, et mina sõudvat ikka ja alati ainsana vastuvoolu. Ehk teisisõnu: mis temast kuulata, ta on ju veidrik!

Et teist veidrikku, Peeter Kreitzbergi, meie keskel enam pole, võib Jaak Aaviksoo seesugune väide kõlada aksioomina.

Mailis Reps:

Peeter Kreitzbergist tuntakse haridusringkondades puudust veel aastaid. Eestis on väga vähe neid inimesi, kes suudavad hariduse keerukust ka sisuliselt mõista ning sealjuures selgeid ettepanekuid teha. Peeter Kreitzberg polnud ainult kõrgelt haritud ja kogemustega poliitik, vaid ka südamega Eesti arengule ja tulevikule mõtlev inimene. Iga uue reformiplaani juures oli Peeter Kreitzbergil oma arvamus. Tihti oli just tema see, kes meelde tuletas, et nii mõnigi reformimiskatse on möödanikus juba oma kasutust tõestanud.

Peeter ei kasvatanudki endale paksu nahka, vaid jäi alati väga emotsionaalseks - olgu positiivsete või negatiivsete arvamuste peale. Kui lained hakkasid üle pea käima, siis võttis ta varastel hommikutundidel aja maha ning suhtles mere ja kaladega. Või istus kõige lähemate sõpradega maha ning vaidles tulihingeliselt filosoofide arvamuste üle. Kalamehenaljad ja -jutud või siis paradigmaatilised vaidlused olidki tema muhedam pool. Laia naeratuse ja inimliku lihtsusega jäi ta meelde lähedastele, sõpradele, headele tuttavatele.

Peeter Kreitzberg oli ka väga hea strateeg. Talle meeldis vaadata Eestit kogu Euroopa kontekstis, ning selleks andis ta uue Euroopa loomisel Euroopa Konvendi liikmena omalt poolt tõsise panuse. Tema ettepanekud lähtusid ikka nii teoreetilisest võimalusest kui ka toetusid mõnele edukale näitele. Tasuta koolilõuna vaidlustes ei väsinud Peeter kunagi meelde tuletamast, et Soome viis tasuta toitlustuse sisse just kõige vaesematel aastatel ega loobunud sellest ka rikka maana. Just selliste selgete argumentidega vürtsitas ta oma ettepanekuid.

Peeter Kreitzbergile meeldis olla tema ise, jalutada koeraga looduses, süüa sõpradega mõnusalt õhtust. Peeter ei ajanud taga tõusiklikkust, vaid asjad täitsid tema jaoks eelkõige kindlat eesmärki.

Peeter Kreitzberg oli eriline ja silmapaistev isiksus, keda mäletavad paljud ning mälestus kellest meie meeltest ei kao. Mulle oli Peeter aastaid peretuttav. Just tema kutsus mind oma sõprade kaudu poliitikasse ning tema oli see, kes pakkus mind haridusministrina välja. Peeter koos lahkunud kaasa Sirjega olid neil aastail minu toetajateks.

Vaatamata sellele, et olime viimastel aastatel erinevates erakondades, jäime haridusest kõneldes sarnaselt mõtlema. Meie omavahelised kohtumised ei nõudnud sissejuhatust. Veel mõne päeva eest arutasime mitut muudatust, mida peaksime põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse koos esitama.

Tunnen tema lähedastele südamest kaasa. Peeter jääb meiega.

Ene Grauberg

kõneles Eesti Päevalehele ja ka Kesknädalale, et hea sõber Peeter Kreitzberg oli kaks päeva enne HiIna-visiiti tema juures seltskondlikul teeõhtul ja lahkus ebatraditsiooniliselt alles kell veerand viis hommikul, olles pärast teiste külaliste lahkumist kurtnud tervise üle ja rääkinud väga isiklikel tulevikku puudutavatel teemadel.

„Kreitzberg kurtis kehva enesetunnet ning Grauberg keelitas teda sõitu ära jätma, kuid Peeter jäi enesele kindlaks: lubas Hiinast naastes arsti juurde minna, aja maha võtta ning Graubergile teed tuua," kirjutab Kärt Anvelt 4. novembri Eesti Päevalehes. „Grauberg mõistab, miks Kreitzberg vaatamata kehvale enesetundele seda reisi ära ei jätnud. „Tiibet oli Peetri unistuseks juba ammu ning sellel korral õnnestuski tal lõpuks sinna sõita. Paraku sai Tiibet talle saatuslikuks," nendib Grauberg."

Anvelt kirjutab, et Kreitzbergi tõigi poliitikasse Tallinna Ülikooli professor Ene Grauberg, kes 1995. a. meest ministriks soovitas. „Kreitzbergi tingimus oli - ainult siis, kui sina tuled asekantsleriks. Nii läkski. Õpetajad kahetsevad, et Kreitzbergi ministriaeg üürikeseks jäi - lindiskandaali tõttu oli valitsus sunnitud tagasi astuma."

Sõbra ja kolleegi lahkudes jäi pooleli koos Graubergiga alustatud haridusfilosoofia-leksikoni kirjutamine.

Kesknädal

avaldab kaastunnet kõigile, nii lähematele kui kaugematele sõpradele, kes tunnevad

PEETER KREITZBERGIST

puudust.

Tema surm kodust kaugel vapustas Eesti haridust väärtustavat ühiskonda.

Ta oli varasematel aastatel Kesknädala üks tuumakamaid autoreid. Viimati ilmus meil tema sulest Mailis Repsi juubelilugu 2010. aastal.

Jaga |