Ootused on suured

Pensionäride virelemisele

peab ka ükskord lõpp tulema. Pole sugugi raske välja arvutada, millised on üksielava inimese minimaalsed elamiskulud. Praegusel hetkel on need 500 eurot kuus, mis on arenenud Euroopa riikidega võrreldes tagasihoidlik summa. Pensionäridel pole kindlasti vaja lõbureisidel käia ega kultuuriasutustesse kippuda, aga toit, ravimid ja soe tuba peavad neil kindlasti olema. Ka siis, kui praegune pension seda ei võimalda.

Riik peab hoolitsema selle eest, et pensionärid ei oleks koormaks oma lastele. Selle asemel, et üles kasvatada järgnev põlvkond, peavad keskealised inimesed ülal pidama omi vanemaid. Metslaste juures on selline praktika tavapärane, aga kultuurriigid on sellest ammu loobunud.

Laste vaesus

on täiesti mõistusevastane nähtus. Kuigi laste arv väheneb suure kiirusega ning gümnaasiume pühitakse ära justkui luuaga, elab ikkagi 20% lastest vaesuses. Siiani on võimulolijad pidanud sellist olukorda normaalseks, ja niisugune suhtumine ilmselt ei muutugi. Üks järjekordne võte vaesuse suurendamiseks on kavandatav magusamaks. Eestis on nii, et kõik maksud peavad olema sellised, et rõhuksid eelkõige vaesemat elanikkonda, aga jõukurid ei pane neid tähelegi.

Meie majandus on korraldatud sõna otseses mõttes tagurlikult. Käeulatuses on hiiglasuur Peterburi linn, kuhu võiks toidukraami müüa lausa piiramatutes kogustes, aga selle võimaluse olemasolu ei tohi isegi tunnistada. Ainuüksi rääkimine Peterburi turust loetakse kahtlemata „kremlimeelsuseks“, mis käib vastu jänkide huvidele. Jänkid sundisid Euroopat kehtestama sanktsioonid Venemaa vastu; Venemaa loomulikult vastas omapoolsete sanktsioonidega, ja niigi virelev väikeriik jäi kahe tule vahele, mis sunnib Eesti rahvast kodumaalt põgenema.

Eestis tegutsevad välismaised pangad

viivad siit välja hiigelkasumeid, kuid Eesti majandusse nad oma raha ei paiguta, ning seega ei jäägi meie inimestel muud üle, kui teenida leivaraha välismaal. Milleks siis oma riiki üldse vaja, kui tööd ja leiba peab otsima naaberriikidest?

Eesti riigi põhimõte on siiani olnud: anname maksuraha vabatahtlikult käest ära ja ise kurdame lõputu vaesuse üle. Siia sobib võrdlus joodikuga, kes ilma sundimatagi viib kogu oma teenitud raha viinapoodi ja ise püherdab vaesuses.

Raha tuleb riiki kogu aeg juurde nende palkade kujul, mida meie inimesed välismaal teenivad. Paraku on teenitud summad kokkuvõttes siiski väiksemad kui Eestist välja viidud kasumid. Sellest tulenebki meie riigi pidurdamatu vaesumine.

Euroopa Liidus on juba ilmsiks tulnud,

milleni viib vaesumine ja USA diktaadile allumine – Bulgaaria rahvas valis endale venemeelse presidendi. Bulgaaria ja Eesti on Euroliidu ühed vaesemad liikmed. Õnneks meil rahvas presidenti ei vali ja Riigikogu valimised hoitaks range kontrolli all internetihääletuse kaudu. Paraku see kõik ei garanteeri täiuslikku isolatsiooni Venemaale, nagu jänkid nõuavad. Ka tapatalgutega hirmutamine kaotab ajapikku mõjujõu.

Siiani on Eesti riiki valitsetud reaalsust eirates. Kardetavasti selline valitsemisviis edaspidi enam ei õnnestu.

EEVI GEIDIK, pensionär Rakverest, Lääne-Virumaa  

Jaga |