Kas vaikiv ajastu on Eestis tõesti võimalik?

Eestit on taas vapustanud uudis peredraamast Põlvamaal. Ahja vallas Akste külas lasi laupäeva, 10. oktoobri hommikul abipolitseinik Kunnar Kusma kodus maha abikaasa, oma laste ema. Tulistati registreeritud relvast.

Tegemist on erakordselt delikaatse teemaga ja võõrasse peretülisse ei tahakski sekkuda. Kuid mind muudab tõsiselt rahutuks hoopis muu. Nimelt on interneti väljaannetest selgunud, et abipolitseinik oli Reformierakonna liige. Eriti hämmastav on see, et me ei loe selle  kohta päevalehtedest, ei kuule raadiost ega näe  telekanalitelt. Ja keegi ei nõua Reformierakonnalt ja selle juhtidelt „kangelase" kiiret hukkamõistmist.

Miks pean selle juhtumi kohta teavet leidma vaid internetist ja sedagi justkui kogemata? Samas saab sel teemal üht-teist teada Eesti venekeelsest meediast, mis teatavasti on märksa vabam Eesti eestikeelsest, suukorvistatud meediast.

Kurb sõnum Põlvamaalt ületas uudiskünnise ju eelkõige selletõttu, et tegemist oli abipolitseinikuga, kes peaks riigis korda hoidma, mitte inimest tapma.

Kas tõesti vastab tõele see, mida keskerakondlased juba aastaid üritavad selgitada: ajalehtede esiküljele ja käerauastatult telekaamerate ette pannakse ainult Rahvaliidu või Keskerakonna „korruptandid", hoolimata sellest, et kohus nad hiljem süütuks tunnistab. Aga kui tegemist on Reformi reaalsete sulidega (antud juhul koguni mõrtsukaga), siis vaikib meedia üksmeelselt kui haud.

Vaikitakse kõikjal: maakonnalehtedes, suurtes päevalehtedes, raadios ja televisioonis.

Kuidas küll on Reformil õnnestunud suukorv pähe tõmmata ajakirjanikele, kes peaksid saama palka selle eest, et uudiste kohta kõik (ka süüdlaste erakondlik kuuluvus) välja selgitada ja see avalikustada? Või tõesti makstakse Eestis ajakirjanikele palka, nagu rahvas juba räägib, vaikimise eest - et võimuparteisid mitte kahjustada?

Pole midagi öelda - täpselt nagu kommunismiehitamise ajal!  Reformierakonna juhtimise all pole Eesti Vabariik seega midagi muud suutnud, kui korrata nõukaaja „saavutusi".

Meenub ka paari aasta tagune juhtum - praegune Riigikogu rahanduskomisjoni esimees  Taavi Rõivas (Reform) sõitis Võrus erakonna suvepäevadelt tulles oma autoga kõrvalteelt sisse peateel kulgenud autole, milles viibis perekond väikese lapsega. Kas  Rõivas oli sel hetkel kaine? Me ei saa seda kunagi teada, sest politseid ei kutsutud ja meedia vaikis.

Ka Kunnar Kusma mahalastud naine oli Reformierakonna liige, kes pealegi kandideeris oma koduvallas. Inimliku tragöödia kõrval koorub siit igal juhul välja edu ja rikkust propageeriva erakonna hale krahh - tapmise ajendiks olla väidetavalt saanud raha. Kusjuures põhiliseks jääb  ikkagi see, et kui surma toonud konfliktis osalenud on reformierakondlased, hoiab ajakirjandus sel teemal keelt tugevasti hammaste taga.

Kujutage ette, mis oleks juhtunud, kui mahalaskja oleks olnud keskerakondliku taustaga! Küll siis parastavalt kilgataks!

Reformierakonna endise tipp-poliitiku Margus Allikmaa juhitud avalik-õiguslik televisioon aga pigem kiitis reformierakondlasest mõrtsukat. Juhtiv uudistesaade "Aktuaalne kaamera" iseloomustas naisetapjat kui tublit ja aktiivset korrakaitsjat. On teada ka see, et abipolitseinik Kusma sai endiselt Lõuna politseiprefektilt Aivar Otsaltilt tänukirja. (Otsalt on ju ise ka tuntud mees Reformierakonna juhi Ansipi sõpruskonnast, ning temagi pattude ja võimaliku karistuse teema koristati meediast kiiresti.)

Küsimus mõtlevatele inimestele:  mis küll on need vahendid, millega Reform survestab ajakirjandust?

PEEP LAUR

Jaga |