Teaduse ja terve mõistuse vahekorrast Eestis

Panustades tervele mõistusele ja, pööramaks kriisi enda kasuks, tegi Ansip olulise avalduse, mis aitab mõista meie juhtide otsustusraskusi. Ta ütles: „Usun, et ... poliitikas, mis suudab rasketel aastatel vastu seista populismi ahvatlustele, muutub normiks terve mõistus." (PM 18.02.2009)

See meenutas mulle aastaid tagasi Tallinna Tehnikakõrgkooli toimetiste jaoks kirjutatud ülevaateartiklit „Teaduse rakenduslikke probleeme", kus sissejuhatuses tuli käsitleda üheltpoolt teadmiste elik teaduse ja teisalt nn terve mõistuse vahekorda (vt Kesknädal  23. november 2005).

Teadusliku käsituse kriteeriumide loendis asetub teaduse põhitunnuse - originaalsuse - järel teisele kohale objektiivsuse ehk tõele vastavuse taotlus, mille all mõistetakse püüet avastada ja kirjeldada mingi nähtusega seotud tõelisi põhjusi, nende tõelisi omadusi ja seaduspärasusi. Ja seda hoolimata sellest, kas need järeldused on kooskõlas üldlevinud arusaamade, tavade, moraali või hea tooniga, isegi vastava ala suurimate autoriteetide arvamustega. Objektiivsusega ühenduses tõstatub küsimus teaduse ja terve mõistuse vahekorrast.

Teadus ei ole sama, mis terve mõistus

Terve mõistus on inimesele intuitiivselt omane võime kujundada arvamusi kõige tema ümber toimuva kohta. Terve mõistuse alusel formuleeritud seisukohad on tavaliselt niisugused, mille puhul arvatakse, et järeldus on igaühele palja silmagagi näha. Terve mõistuse tähtsus on teaduses suur, ent teadus ei ole sama, mis terve mõistus.

Nende vahekorda väljendab hästi tees: teadus kasvab terve mõistuse pinnal, ent vabaneb selle mõjust sedamööda, kuidas ta läheneb täiuslikkusele. Teadus hakkabki oma erifunktsiooni ühiskonnas täitma alles siis, kui ta on suuteline ütlema ka midagi niisugust, milleks inimene oma lihtsalt terve mõistusega ei ole suuteline. 

Terve mõistuse võimaluste piiratus tuleneb enamasti mõtlemisviisi inertsusest. Mõtlemisel tuginetakse alati varasematele teadmistele; need ei tarvitse aga mitte alati asjade olemust õigesti peegeldada. Teaduse ajalugu näitab, et üks osa kunagi üldiselt teaduslikeks peetud teadmistest on olnud äärmiselt ebatäpsed; teised aga on ka lihtsalt väärad, mistõttu neid on tulnud teaduse hilisemas arengus kas tundmatuseni muuta või isegi kõrvale heita.

Teadus ei salli eelarvamusi

Pole põhjust arvata, et kõik meie ajal teaduslikuks peetav ongi sajaprotsendiliselt teaduslik ja jääb selleks, ilma et temas ei tehtaks kord tulevikus olulisi korrektiive. Siis selgub kõigile käegakatsutava tõsiasjana, et mitmed teaduslikuks peetud seisukohad on osutunud õigupoolest ebateaduslikeks ning nende alusel terve mõistusega formuleeritud arvamused on olnud eksiarvamused. Tavalise mõtlemise ja teadusliku mõtlemise tähtsaim erinevus on, et teaduslik on või vähemalt taotleb järjekindlalt olla eelarvamusvaba.

Teaduslik mõtlemine kaitseb ennast terve mõistuse inertsuse, eelarvamuslikkuse ja erapoolikuse vastu sellega, et on või vähemasti püüab olla rangelt loogiline, rakendades järjekindlalt mõtlemismetoodilisi võtteid ja meetodeid, mis aitavad eemaldada subjektiivseid eksimusi. Ühenduses objektiivsuskriteeriumiga tähendab see, et senikaua, kui ollakse veel väga oma terve mõistuse kammitsas ja juhindutakse teadustöö juures kogu aeg sellest, mis palja silmaga nähtav, pole veel eeldusi nähtusi päris objektiivselt käsitleda.

Terve mõistus ei ole midagi kivinenut või muutumatut. Ta kohandub suurepäraselt teadusega ja allub kergesti koolitamisele. Kes on teaduslikust seletusest aru saanud, selle terve mõistus töötab juba teisiti. Samas on terve mõistuse poolt dikteeritu ja teaduslikult objektiivse vahekord väga keerukas.

Aga ta liigub siiski!

Kui ühelt poolt on ilmne, et terve mõistus orienteerub ümber vastavalt teaduse arengule, siis teiselt poolt tuleb alati arvestada, et ka teaduslikult koolitatud inimese terve mõistus võib petta.

Oma toonases artiklis selgitasin terve mõistuse ja teadusliku probleemikäsituse vahekorda ajaloolise näitega, kuidas muutusid arusaamad planeedi Maa kujust ja asendist ilmaruumis. Ja lõpetasin üldteadaoleva legendaarse seigaga Galileo Galilei elust. Ellujäämiseks ütles ta inkvisitsioonikohtus oma seisukohast lahti ja lubas mitte iial enam kuulutada patust arvamust, et Maa liigub; kuid naasnud laua juurest, kus ta oli vastava tunnistuse andnud, kuuldi teadlast ometi pomisevat: „Aga ta liigub siiski!"

Valitsev võim, olgu religioonil või rahal tuginev, saab endale ikka lubada nn tervele mõistusele toetuvaid otsuseid, vältimaks asjade teaduslikku käsitust. Kas pole meil 21. sajandi teadmistepõhises ühiskonnas midagi õpetlikku Galilei sõnumis ilmaelu teadusliku käsituse vajalikkusest ja võimude pädevusest lähtuda asjade otsustamisel tervest mõistusest? (Bryan Magee, Filosoofia ajalugu, 2000, lk 66, 67)

Moraalina peaks vist rõhutama, et juhid, kes toetuvad nn tervele mõistusele, toovad oma rahvale vaid kaotusi, kui tuleb konkureerida probleeme teaduslikul alusel käsitlevate naabritega.

VELLO REKKARO, majandusspetsialist

[esiletõste]: Valitsev võim, olgu religioonil või rahal tuginev, saab endale ikka lubada nn tervele mõistusele toetuvaid otsuseid vältimaks asjade teaduslikku käsitlust.

Jaga |