Lipud üles!

TOOMAS VAREK,      22. veebruar 2006


Kaks kuud tagasi olid jõulud. Äsja möödus sõbrapäev, peagi jõuavad kätte emadepäev ja jaanipäev.
Kui palju ilusaid päevi meil on! Oleme neil aegadel helged ja südamlikud. Tahame teistele head teha, tahame, et kõik oleksid heas tujus. Tahame ise õnnelikud olla ja tahame, et inimesed meie ümber oleksid samuti õnnelikud.
Mis viga sel aastal vabariigi aastapäeva juhtkirja kirjutada! Kõik kõnepidajad kiidavad Kristinat ja Andrust, nagu oleks ise suusatanud ja kullaga maha saanud. Minagi ei pääse nende imetlemisest mööda. No tegid ikka vägevasti, eks ole?! Kõva Eesti värk! Uskumatu!
Tundsime üle hulga aja, et oleme üks jõud ja hingame ühes rütmis. Kodurahva toetus oli kindlasti üks suur jõud, mis meie omi seal Torino mägedes tagant lükkas. Kiiremini, kõrgemale, kaugemale.
Nägime, mis juhtus, kui mõtteviisi muuta, arusaamisi revideerida, erinevad vahendid rakendada eesmärgi teenistusse. Meie meeskond esines maailma kvaliteedis. Muutused senises treeningettevalmistuses tõid välja maksimaalselt hea tulemuse.

Miks ei jätku seda head meie ellu sagedamini? Ma ei mõtle siin kuldmedaleid. Sugugi mitte. Mõtlen, et pühalikud hetked kestavad lühikest aega ning headus külastab meie tundeid ja südameid liiga harva. Seevastu skandaale, tigedust ja muidu pahatahtlikkust jätkub meil pikkadeks nädalateks.
Oma riigi sünnipäeval ei tahaks küll peatuda sellel, mis halb. Aga sõnastan selle sünnipäevasoovina: soovin kõigile, et leiaksime oma ja teiste elus rohkem positiivsust! Et me ei urgitseks nii palju negatiivsetes asjades, et me ei käiaks iga päev kulumiseni plaati, mis aiva halvustab, mürgitab, külvab üleolekut ja ärapanekut.
Üks skandaal ajab teist taga, üks inetum kui teine, pärast on kõigil paha olla. Küsime: mis mõte sel kõigel oli? Või küsime teisiti: kellele see kasulik oli?

Meie väike riik on töökas ja tubli. Samamoodi nagu Andrus ja Kristiina suusarajal, samamoodi töötavad ka teised tublid inimesed: kultuuritegijad ja õpetajad, arstid ja ehitajad, põllumehed ja tehnikud, kalurid ja liinitöötajad. Lühidalt, me kõik töötame.
Ka poliitikud töötavad. Paljud neist suure koormuse, töötahte ja missioonitundega. Ja palju head on ka korda saadetud. Kahjuks on see paljudele inimestele teadmata. Siis öeldakse poliitika ja poliitikute kohta pahasti. Seda kuuleme, kui rahvaga räägime.
Rääkima peab inimestega otse. Meedia neutraalsele vahendamisele ei saa loota. Ikka üks peks, mõnitamine, osatamine. See toodab ebakonstruktiivsust. Ega elu sellest paremaks ei lähe, kui iga päev üksteist sõimame.
Vigu juhtub muidugi. Ega sportlasedki iga päev kulda võida. Aga meie riigi areng näitab, et oleme õigel teel. Noorus kasvab ja esindab meie riiki võimsalt. Võiksime neile kodus sõbralikuma elukeskkonna luua. Nii et nad ei tahaks meie riigist ära minna.

Sõbrad! Mul on veel üks sünnipäevasoov. Lipud üles! Kõigil on võimalik vabariigi aastapäeval lipp heisata. Kellel oma maja külge, kellel korterelamu külge, kellel laualipp lauale.
24. veebruaril osalen neljal-viiel aastapäevaüritusel ja sõidan palju mööda maad ringi. Aga kardan juba ette, et lippe näen vähe lehvimas. Ma olen seda lippude vähenemise tendentsi juba aastaid jälginud. Mäletate, 15—17 aastat tagasi oli teisiti.

Lipu võib üles tõmmata suuremate perekondlike tähtpäevade puhul. Juubel. Koolilõpetamine. Kallite lahkunute mälestamine.
Trikoloor on omal kohal ka ka siis, kui Eesti sportlased imetegusid teevad. Et me ei piirduks ainult shampanjapudelite paugutamisega, vaid et sinimustvalge näitaks kõigile, kui uhked ja rõõmsad me oleme. On ju põhjust, head sõbrad!!!
Ja lõpuks. Igaühel on võimalik sinimustvalge heisata oma südames. Aeg on meile andnud vabaduse, oma riigi ja nii armsa kodumaa. 15 aastat oleme nautinud iseolemist ja isetegemist. Oleme kannatanud koos kodumaaga. Kuid ilma kodumaata oleksime kannatanud enam. Kus ja kes oli Eesti 15 aastat tagasi?
Mina olen optimistlik. Me läheme raudselt edasi. Vaatamata globaalsetele hädadele, mis meid siin ja inimesi mujal maailmas pidevalt ähvardavad. Vaatamata kõigele uskugem tulevikku ja tähistagem Eesti riigi 88. aastapäeva väärikalt, tundega, et oleme oma riigi heaks teinud igaüks midagi head.

KESKMÕTE:
Ühendagem Eesti kojad kolme koduvärviga,
mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (22)