Professor Ilmar Rebast meenutades

4. augustil kogunesid Tartus Raadi kalmistule prof. I. Rebase lesk - vandeadvokaat A.-E. Lukas, poeg Jüri Rebane ja tütrepoeg Ivar Dembovski peredega, endised õpilased ning sõbrad. Viimaste seas: endine Riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, täna Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees R. Maruste, Euroopa Kohtu kohtunik, end. vandeadvokaat ja Riigikohtu esimees U. Lõhmus, Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi esimees, riigikohtunik prof. E. Kergandberg, riigikohtunik L. Kivi, endised TÜ õigusteaduskonna dekaanid õigusteaduse doktor P. Pruks ja prof. K. Merusk, professorid J. Sootak ja M. Luts-Sootak, õigusdoktor L. Auväärt, prokurörid ning vandeadvokaadid. Surnuaial pidasid päevakohase kõne J. Sootak, E. Kergandberg ja R. Maruste. Hiljem toimus Kääriku küngaste vahel asuvas Konno talus seltskondlik koosviibimine, mille käigus istutati prof. I. Rebase mälestuseks tamm.

Ilmar Rebane sündis 4. augustil 1912 Peterburis. Isa Aleksander Rebane oli rätsepatöökoja omanik, ema Emilie Rebane pedagoog. 1920. aastal sõitis perekond Eestisse, jäädes peatuma Tartusse. 1921 suri isa, ema koos nelja lapsega kolis Riisiperre. 1922 siirdus perekond Tallinna.

Tallinnas jätkas I. Rebane õpinguid algul algkoolis, 1924. aastast J. Westholmi Gümnaasiumis, mille lõpetas 1930. aastal cum laude. Tema huvid olid valdavalt filoloogilised ja kirjanduslikud. Selles humanitaargümnaasiumis õpetati ladina keelt ja mitmeid võõrkeeli (saksa, prantsuse, inglise), aga omal käel õppis ta selgeks soome keele, käis ungari, itaalia ja esperanto keele kursustel, oskas ka vene keelt. Gümnaasiumipäevil osales I. Rebane aktiivselt noorsooliikumises, oli gümnaasiumi õpilasühingu ja Tallinna Koolinoorsoo Kultuuriühingu esimees.

Aastatesse 1930-1931 jäi ajateenistus Eesti sõjaväes. Sellest vabanedes astus I. Rebane sügisel 1931 TÜ filosoofiateaduskonda, erialadeks romaani filoloogia ning eesti keel ja kirjandus ning rahvaluule. Temast sai üliõpilasseltsi "Veljesto" liige.

I. Rebase gümnaasiumiaja ja ülikooli algaastate loomingukatsetusi ja tõlkeid avaldati ajakirjanduses ja mitmetes kogumikes. Hea keeletaju oli talle kaasa antud juba emapiimaga. Ulatuslikumaks tõlkeks oli Roman Rolland'i "Pierre et Luce" ("Noored armastajad". Tartu, 1935).

Üha enam haaras I. Rebast aga poliitiline tegevus. Ta osales Tartu Noorsotsialistliku Ühingu töös, oli Akadeemilise Sotsialistliku Ühingu sekretär ja Tartu Töölisühingute Keskliidu juhatuse liige.

Jaanuaris 1932 esitas I. Rebane avalduse üleviimiseks filosoofiateaduskonnast õigusteaduskonda. Teaduskonna vahetamise põhjuseks oli O. Looritsa (hiljem akadeemik) nõuanne: "Sellest teaduskonnast lase küll jalga." Peagi astus ta välja ka "Veljestost". Suvel 1933 õppis Eestimaa Töölisühingute Keskliidu stipendiaadina Soome Ametiühingute Keskliidu Koolis. 1932-1933 kuulus I. Rebane ESTP ridadesse.

1934 saadeti I. Rebane kuuks ajaks Poolas toimunud rahvusvahelisele üliõpilaste sümpoosionile. Tartusse naasnuna arreteeriti ta septembris poliitilise politsei poolt, süüdistatuna selles, et ta Kominterni agentide õhutusel tegeles kommunistliku agitatsiooniga Tartu töölisorganisatsioonides. Süütõendite puudumise tõttu oli sõjaringkonnakohus sunnitud I. Rebase õigeks mõistma. Muide, noort I. Rebast õigusnõustas toona meie üks tippvandeadvokaate, neljakordne riigivanem J. Teemant.

Pärast vahi alt vabanemist jätkas I. Rebane õpingud õigusteaduskonnas. Seal tollal kursuste süsteemi ei tuntud, selle asemel olid ainete tsüklid, mille ulatuses olid üksikud ained rangelt järjestatud. Loengud toimusid eesti, vene ja saksa keeles. 1935 astus I. Rebane radikaalsesse üliõpilasseltsi "Ühendus", mille liikmeskonnas oli hulganisti juriste. Seltsi vilistlaste hulka kuulus ka A. Hansen-Tammsaare. 17. aprillil 1936 lõpetas I. Rebane õigusteaduskonna cum laude.

Pärast ülikooli lõpetamist töötas I. Rebane lühikest aega Eesti Panga juriskonsulti-praktikandina. Septembris 1936 võeti ta advokatuuri vannutatud advokaadi abiks. Novembris 1936 valiti I. Rebane ühtlasi Tööliskoja sekretäriks, hiljem peasekretäriks. 1937 osales Eesti tööliste esindajana Genfis Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konverentsil. 1936-1938 töötas Tööliskoja peasekretärina ning vandeadvokaadi abina Tallinnas ja Tartus.

1938-1940 oli I. Rebane õiguskantsleri nõunik. Tema kabinet asus Kadrioru lossis esimesel korrusel peatrepist paremat kätt. Omal ajal rääkis professor allakirjutanule, et ühel päeval 1940 juunis või juulis (ei mäleta enam täpselt), kui president K. Päts ja kindral J. Laidoner läksid peatrepist üles, hoidis kindral kätt presidendi õlal ja ütles talle järgmised sõnad: "Kostja, meil ei ole siin enam midagi teha." I. Rebane, kes seisnud koridoris oma kabineti läheduses, nende omavahelisest jutuajamisest rohkem ei kuulnud.

Nõukogude võimu kehtestamise järel Eestis õiguskantsleri ametkond likvideeriti. I. Rebane asus komisjoniliikmena välja töötama projekte Eesti seadusandluse muutmiseks. 1940. a lõpul ja 1941. a esimestel kuudel töötas ta juriskonsuldina mitmes tervishoiu ja kommunaalmajanduse süsteemi asutuses. Aprillis 1941 võeti I. Rebane ENSV Advokaatide Kolleegiumi liikmeks ja määrati tööle Tartu Õigusnõuandlasse.

Alanud sõda katkestas töö advokatuuris. 27. juulil 1941 mobiliseeriti I. Rebane Punaarmeesse - Leningradi kaudu viis tee Uurali, tööpataljoni. Jaanuaris 1944 jõudis I. Rebane ENSV RKN väljakutsel demobiliseerituna Moskvasse, kus asus õppima Moskva Riikliku Ülikooli (MRÜ) sihtaspirantuuris. Tema juhendajaks sai üks vene kriminaalõiguse suurkujusid prof. A. N. Trainin. Ühtaegu asus I. Rebane ENSV RKN korraldusel koostama ENSV Töökoodeksi projekti.

Kandidaadidissertatsiooni "Õpetus kuriteost osavõtust" kaitses I. Rebane MRÜ õigusteaduskonna nõukogu ees 7. märtsil 1945 ja talle omistati õigusteaduste kandidaadi teaduslik kraad. Ta on rääkinud, et olme poolest oli Moskvas veedetud aeg äärmiselt raske: "Hommikuti läksin raamatukokku, lõuna ajal sõin veterinaartudengite sööklas (ainus koht, kus mu toidukaardid vastu lõid) ja õhtul pöördusin tagasi hotellituppa. Trammis võtsin õhtueineks viimased kakssada grammi leiba, kui see oli veel alles..."

1. aprillist 1945 oli I. Rebane määratud TRÜ kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri dotsendiks. Ühtlasi jätkas ta praktiseerimist advokaadina Tartu Õigusnõuandlas. 1945-1950 töötas TRÜ kriminaalõiguse õppejõuna. 16. detsembril 1946 võeti I. Rebane kaugõppijana NSVL TA Riigi ja Õiguse Instituudi doktorantuuri; doktoritöö kaitses ta aga alles paarkümmend aastat hiljem.

Isikukultuse mõjud ei läinud mööda temastki. Pärast kurikuulsat EKP KK VIII ideoloogiapleenumit 8. mail 1950 kõrvaldati I. Rebane TRÜ kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri dotsendi kohalt, kui "kõrgkooli õppejõuks kölbmatu" ning seejärel arvati välja ka advokatuurist ja doktorantuurist. 1949. a augustis oli Tartu linnakomitee saatnud partei keskkomiteele kirja, et I. Rebane vallandataks ülikoolist ja advokatuurist. Märgiti, et see küsimus on uurimise staadiumis: Rebane oli Pätsi profašistlikus valitsuses õiguskantsleri nõunik, fašistliku "Töölis"koja peasekretär, Pätsi valitsuse alaline esindaja Genfis "Töölisbüroo" juures. Ühesõnaga, tegemist on kodanluse ägeda agendiga, aga EK(b)P Keskkomitees ei ole seitsme kuu vältel suudetud ära otsustada tema vabastamise küsimust.

Järgnevatel aastatel leidis I. Rebane tööd juriskonsuldina ja laojuhatajana Tallinna erinevates ettevõtetes. 27. novembril 1954 võeti ta uuesti advokatuuri ja tal algas töö Tallinna I Õigusnõuandlas. Septembris 1955 taastati I. Rebane TRÜ kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri dotsendiks.

Seejärel takistasid doktoridissertatsiooni valmimist suur töökoormus ENSV KrK väljatöötamisel (1957-1960) ja ka mõningad õppejõudude vahelised vastuolud. Väitekirja "Veenmine ja sund võitluses rünnetega Nõukogude õiguskorra vastu" kaitses I. Rebane Moskvas 1968 juunis NSVL Prokuratuuri kuritegevuse põhjuste uurimise ja nende ärahoidmise vahendite väljatöötamise üleliidulises teadusliku uurimise instituudis. Oponeerisid professorid O. S. Joffe, M. F. Kiritšenko ja A. B. Sahharov. 13. juunil 1969 omistati talle õigusteaduse doktori kraad. Dissertatsioon väljus kriminaalõigusteaduse raamidest ja omas kaalukat õigusteoreetilist tähtsust - selles ei piirdutud pelgalt juriidilise analüüsiga, vaid vaadeldi veenmist ja sundi ka filosoofilises, sotsioloogilises, üld- ja sotsiaalpsühholoogilises ning pedagoogilises plaanis.

26. saptembril 1969 valiti I. Rebane TRÜ kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri professoriks. Professorikutse kinnitati 9. detsembril 1970. Alates 1993.aastast oli ta TÜ emeriitprofessor.

1966-1976 oli I. Rebane TRÜ kriminoloogia probleemlaboratooriumi teaduslik juhendaja, ajuti ka juhataja. Tema töödest sai alguse kriminoloogiateadus Eestis. I. Rebase vahetul osavõtul publitseeriti seeria kriminoloogiaalaseid töid. Suure populaarsuse võitsid tema algatusel korraldatud kriminoloogiahommikud, kus peeti loenguid kriminoloogia aktuaalsetel teemadel. Ta oli ka parandusliku töö õiguse, kohtukõne, õiguskasvatuse teooria jt õigusteaduse harude rajajaks.

Viljakas on olnud ka I. Rebase pedagoogiline tegevus. Tema juhendamisel on kaitsnud oma kandidaaditööd seitse juristi: E. Kergandberg, U. Lõhmus, R. Maruste, K. Nigola, P. Nuuma, E. Raska, H. Saarsoo.

I. Rebane oli mitme seaduseelnõu ja koodeksi koostamise komisjoni liige ja esimees. 1988-1991 Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi esimees, Põhiseaduse Assamblee ekspert, 1990-1992 Ülemnõukogu Presiidiumi nõunik, 1992-1994 põhiseadusest tulenevate seaduste eelnõude ekspertgrupi juht. Sihtasutuse Eesti Õiguskeskus juures töötab Ilmar Rebase Fond ja antakse välja temanimelist stipendiumi. 1997. aastal loovutas Ilmar Rebase abikaasa A.-E. Lukas TÜ Raamatukogusse tema väga mahuka arhiivipärandi.

Siinavaldatu on kokku kirjutatud järgmiste tööde põhjal: Uno Lõhmus. Professor Ilmar Rebase elukäik ja tegevus. Eesti kriminaalõiguse arenguteedest. TÜ, 1997; Aino-Eevi Lukas. Mina, isa ja abikaasa. Kindral. Professor. Vandeadvokaat. Tallinn, 2008; Uno Lõhmus. Ilmar Rebane - proff. Elu ja tegevus. Tallinn, 2008; Ando Leps. Nõiajaht Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Kultuur ja Elu. 2/2009.

Prof. Ilmar Rebase endine õpilane ja sõber

ANDO LEPS

Jaga |