Vaatan Ida-Virumaad rõõmu ja murega

EEVI PAASMÄE,      05. juuli 2006


Meie maakond eristub teistest eelkõige tööstuslinnade hulgalt. Neid on kokku seitse ja nendes elab ligi 80 protsenti kogu Ida-Virumaa rahvastikust. Seepärast ei saa rääkida maakonnast kui tervikust, sest igal omavalitsusel on oma nägemus arendusest, mis lähtub tema piirkonnast. Kuidagi ei saa ühisjooni tõmmata Avinurme ja Narva, Tudulinna ja Kohtla-Järve või Sonda ja Sillamäe vahele. Juba keelelt ja kultuurilt oleme väga erinevad. Ometi elame koos ja anname ühise panuse kogu Eesti arengusse.

Olen uhke inimeste üle, kes siin paepealsel pinnal jonnakalt tööteed jätkavad. Kaevuriameti raskust oskavad nad paremini ise hinnata, kuid nende töö tulemusi kasutame Eestis kõik. Narva kangrud, Avinurme puutöömeistrid, kalurid, metsa- ja põllumehed, õpetajad, ehitajad – kõik elavad Ida-Virumaal oma elu.
Kõrgkoolidesse pürgijate seas on Ida-Virumaa koolilõpetajad esireas. Kuld- ja hõbemedalisaak teeb igal kevadel rõõmu. Meie tänane noor pürgib õpetajaks, arstiks, ehitajaks, näitlejaks, kunstnikuks, kokaks, arhitektiks…

Mulle valmistab tohutut heameelt näha külalise silmis siirast avastamisrõõmu ja üllatust. Tullakse ju meie maakonda eelarvamusega. Tegelikkus on siiski teistsugune.
Mida on Eestis üldse turistile näidata? Kus asuvad meie Veneetsia ja Versaille?

Minu rõõmuks tulid meelde just Ida-Virumaa vaatamisväärsused. Oleme uhked Narva Hermanni kindluse üle, kutsume külastama Kuremäed ja Pühtitsa kloostrit ning Kurtna järvistut. Pankrannikul asuv Eesti kõrgeim Valaste juga või kärestikuline Pühaorg oma liigi- ja kuulsusrikka Toila pargiga paneb vaataja silmad särama.
Kohe Ida-Virumaa piiril asub iidne Purtse linnus, mille paksud müürid teavad mõndagi pajatada meie esivanematest. Meil on palju mõisaid ja neid tuleb juurde, sest taastame vanu, andes neile uut elujõudu. Maakonna pärliks peame Kalvi mõisa. Mõisakoolid Illukal ja Maidlas elavad oma huvitavat elu. Mõisad pakuvad puhketeenust: Saka spaas naudime veemõnusid ja aktiivset puhkust, Mäetagusel peame nõu ja tutvume mõisakultuuriga.
Külastajate arvu poolest on esireas Kohtla-Nõmme kaevanduspark-muuseum, kus on võimalik näha ja hinnata kaevurite ränka tööd aegade jooksul, süüa kaevurisuppi ja sõita kaevandusrongiga. Talvel ootavad mõnusad suusarajad ja kelgumäed huvilisi isegi siis, kui lund napib, sest siis teeme ise lume valmis.

Omanäoline on piki mereäärt asuv Sillamäe linn, mille arhitektuur erineb selgesti mujal Eestis olevast. Mitte kusagil pole enam nii ehedalt säilinud stalinismi-aegset ehituskunsti kui siin. Kaunis trepp, mis mere äärde viib, meenutab paljudele Odessat, aga miks mitte ka Versaille´d.
Idavirulased olid esimeste seas, kes Eesti taasiseseisvumispäeva tähistama asusid. Iga aasta 20. augustil koguneme Toila parki promenaadile, kus peame peokõnesid.
Üle Eesti tullakse kokku, kui Avinurmes on pütilaat või Lohusuus kalalaat. Jõudu kogub Aseri savipäev. Maikuu viimasel pühapäeval peetakse Sillamäel slaavi kultuuri pidu.
Nagu sõidetakse Leigo järve muusikapäevadele, nii on leitud tee Narva Aleksandri kirikusse, kus kontserdid ja etendused pakuvad tõelise elamuse. Kontserdimaja Jõhvis on tunduvalt elavdanud meie kultuurielu.
Oleme uudsest küljest avastanud oma tuhamäed – talvel korraldatakse Tuhamägede tantsupidu.

Kuid on ka mõni mure. Eelkõige inimeste pärast. Oleme oma maakonnas tõesti erinevad: räägime erinevat keelt, sageli saame maailmaasjadest erinevalt aru. Kurb on, kui me üksteist ei tunne.
Vahel küsin endalt: kui palju narvalasi või sillamäelasi on käinud Avinurmes, Iisakus, Sondas? Ja kui palju on tudulinlasi, sondalasi jt käinud Narvas või Sillamäel? Küll aga leitakse tee Tallinna, Pärnu, Pariisi…
Kes meist on tutvunud põnevate matkaradadega rabasoodel? Millal viimati külastasite Iisaku koduloomuuseumi või Omedu ümbrust?
Teine mure on keskkonna pärast. Kaevandused nii maa all kui ka maa peal jätavad jälje. Kaevudest kaob vesi, küladest lähevad inimesed.
Mure on noorte pärast, kes lahkuvad. Noored arstid, ehitajad, kuldsete kätega töömehed seavad sammud raja taha, sest seal makstakse töö eest rohkem. Ka õppemaks seab paljud raske valiku ette.

Üha enam koondub elu keskustesse. See on nii hea kui ka halb. Kõik riigiametid asuvad suurtes linnades. Kedagi ei huvita, kuidas vanamammi pääseb Varesmetsa külast keskusesse arsti juurde või kas ka tema soovib osta midagi suurtest kauplustest. Bussiliiklus on kogu maakonnas kehvapoolne – kui endal autot pole, oled sunnismaine.
Aga me elame ja areneme, naudime oma saavutusi. Tulevik on meie rikkas maapõues ja meie tublides inimestes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)