Koolijuht Aarne Link: elu täis õnnelikke juhuseid

Sinu töö haridusvaldkonnas on olnud juba muljetavaldavalt pikaaegne. Mõni ei püsi ühel kohal kolme aastatki, sinul on ainuüksi direktori ametit ette näidata kolmkümmend ja kuus...

Tead, naljaga pooleks tavatsen tihti öelda, et ega ma mujale sobigi kui ainult juhtivale kohale. Tõepoolest, direktori ametit olen pidanud nüüdseks juba 36 aastat. Kolm sellest olin spordikooli direktor ning ülejäänu kuni tänaseni Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor. Noortega olin juba enne Pedasse astumist töötanud – olin vanempioneerijuht.

Sealt siis saigi alguse sinu tee kooli ja noorte juurde?

Elu pakub inimesele väga palju juhuseid, täpselt nii on läinud ka minuga. Kui olin pioneerijuht, siis pakuti võimalust minna Pedasse õppima vanempioneerijuhiks. Mulle öeldi, et sisse saab ilma eksamiteta, aga olid eksamid ja nõuti veel lauluoskust ja muusikatundmist. Sellega ma hakkama ei saanud, kuid tegin hoopis eksami joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse erialale. Ega ma joonistamiseski kõva käsi polnud, aga suure tahtmisega sain tehnilised võtted selgeks.

Kilingi-Nõmmes olin esialgu õpetaja, treener, klassi- ja koolivälise töö organisaator ja spordikooli direktor. Ühel koosolekul läks aga minu arvamus keskkomitee esindaja omast täiesti lahku ning otsustasin ameti maha panna. Siis kutsuti mind välja ja pakuti direktori kohta. Ega ma kaua mõelnud, otsustasin proovida, kõik on ju õpitav. Seega – üks õnnelik juhus teise otsa tõi mind Kilingi-Nõmme koolidirektori kohale.

Nii nagu aastate eest, tavatsetakse ka praegu öelda: küll need tänapäeva noored on hukas. Võin kihla vedada, et sina selle väitega ei nõustu.

Loomulikult mitte! Hoopis vastupidi, lapsed ja noored on olnud väga toredad ning töö nendega on olnud äärmiselt huvitav. Minu meelest pole noored kunagi hukas – küsimus seisneb selles, kuidas neid arendada. Ka need, veidi väänikud, keda aeg-ajalt sakutama peab, ka neist on saanud tublid inimesed. Lapsed vajavad tohutult positiivset tähelepanu, peab keskenduma nende iseloomuomaduste arendamisele.

Vaid head õppetulemused ei näita midagi, tean cum laude lõpetajaid, kel hiljem iseseisvas elus hakkama saamine pole olnud sugugi kerge. Samas on väänikuid, kes põhikoolis klassi kordavad, aga kui nendega tegeleda, siis lõpetavad gümnaasiumi ja veel mitu ülikooligi ning on igati oma eluga eeskujuks. Tahtmisest ja keskendumisest sõltub tohutult palju.

Kas kohtud tihti oma endiste õpilastega?

Loomulikult! Vilistlaste seas on palju neid, kes saanud headeks perekonnatuttavateks ja tihti külaski käivad.

Korvpallitreeneri töö on samuti hästi välja tulnud, sinu juhendamisel on noored pälvinud hulganisti autasusid...

Korvpall kasvatab muuseas samuti iseloomu, seepärast olen treeninud ka väänikuid. Spordi kaudu saab noori ärgitada end teostama, nad saavad tähelepanu ja tunnustust. Nii tekib ka õpitahe. Kui aga rääkida tulemustest, siis tõepoolest, Kilingi-Nõmme korvpallurid on olnud silmapaistvad. Üks ere mälestus on Nõukogude Liidu aegadest, kus Lenigradis tuldi küsima, et kuidas nii väikesest võimlast üldse saavad nii head pallurid tulla.

Spordielu on andnud kõvasti emotsioone, meenub juhus, kus heatahtliku nöökimise pärast pidid hiljem staadioniringe jooksma.

Just nii, emotsioone on olnud kuhjaga. Mul oli üks tubli trennipoiss, abiturient, kes aga riigieksamitele väga ei viitsinud mõelda. Vedasin siis tema soorituste osas kihla: iga eksam, mis on üle 80 punkti, tähendab mulle üht ringi ümber staadioni; iga eksam, mis jääb alla 70 punkti, jookseb tema. Viie eksami eest jooksis tema vaid ühe ringi, mina pidin kahega hakkama saama. Üritus oli vägev – pealtvaatajaid oli kohal üle 200 inimese, tuletõrjujad kastsid meid palavuse vastu voolikutest, isegi „Aktuaalse Kaamera” reporter oli filmimas. Pidin küll kaks ringi põrgupalavusega jooksma, aga jäin rahule, sest sain poisi õppima.

Oled ilmselgelt kõige rohkem seotud hariduspoliitikaga. Mis on hea hariduspoliitika võti?

See on nii lai teema, mida pole võimalik paari lausega väga põhjalikult selgitada. Kõige enam vajab hariduspoliitika kindlasti stabiilsust. Olen nõus, et kõik põhikoolid ja gümnaasiumid ei saa juba õpilaste vähesuse tõttu jääda avatuks, kuid liiga palju reformimist pole õige. Maapiirkondades peavad koolid olema targalt rajatud – nii et gümnaasiumite vahel asuksid ka põhikoolid. Samuti leian, et nn eliitkoolid peavad alles jääma, kindlale suunale keskendumine sobib paljudele õpilastele. Kui laps tahab õppida süvitsi näiteks prantsuse või inglise keelt, siis seda võimalust ei tohi mingil juhul ära võtta.

Heade tulemuste saavutamiseks peab olema eesmärk, nii ka hariduspoliitikas. Vajame tugevaid põhikoole ja gümnaasiume ning tähelepanu tuleb pöörata kaadriküsimustele. Meil on noorte õpetajate põud, sama lugu on koolijuhtidega. Tihti kandideerib direktori ametisse väiksemas kohas vaid üks-kaks inimest. See näitab, et töö pole ligitõmbav. Meesõpetajate vähesus koolides, see on suisa omaette peatükk. Ilma heade õpetajateta ei saa aga jõuda ka tugevate koolideni.

Kuulud Keskerakonda juba alates 1998. aastast. Miks just sellise poliitilise valiku tegid?

Ega koolidirektorgi poliitikast pääse. Poliitikaga kursis olemine ning selles aktiivne osalemine on olnud direktori ameti juures väga vajalik. Keskerakonnas on mul väga palju tuttavaid ja toredaid inimesi. Võibki öelda, et Keskerakonna suurimaks plussiks pean just asjalikke ja abivalmis inimesi, keda on Eesti riigil väga vaja. Mulle on sümpaatne ka stabiilne ja kindel poliitika – ei ole selliseid närvilisi põhimõtete muutusi, nagu mujal erakondades.

Iseseisvuse taastanud Eesti saab peagi 20. aastat vanaks. Mis suunas peaks meie riik edasi liikuma?

Riik peab olema rahva jaoks, number üks eesmärgiks tuleb seada inimeste elatustaseme tõstmine. Elan ju ise ikkagi praktiliselt maal ja näen kui palju on mahajäänud põldusid. Eestis peab senisest enam keskenduma tootmisele, peame suutma oma rahva ise ära toita.

Praegu võimul olevad mehed võiksid majandusega rohkem tegeleda, päris nii ikka ei saa, et turg reguleerib kõike. Peame hakkama oma riiki tugevamaks ehitama.

Kas oled juba mõelnud, mida tegema hakkad kui oma tööelule punkti paned?

Praegu on esimene mõte lihtsalt välja puhata, eks need aastad ole ju omajagu väsitanud ka. Jahil ja kalal käimisest jääb aga vist väheks. Võib olla on isu veel lapsi treenida, teeks mõne korvpallirühma. Tänapäeva noored on ju nii positiivsed, nendega tegelemine annab energiat.

Küsinud Taavi Pukk

Jaga |