Näpuotsaga antakse, kamaluga võetakse

ANTS TAMME,      04. veebruar 2004


Nädalapäevad tagasi käis Videviku toimetuses pensionär Harjumaalt, soovides vahetada mõtteid eakate käekäigu üle Juhan Partsi juhitava kolmikliiduvalitsuse ajal. Rääkisimegi siis, kuidas eakad Eestimaal praegu elavad, ning vaatasime ettepoolegi - et kuidas hakkab meie käsi käima pärast 1. maid, kui Eesti Vabariik euroliitu kuulub.
Pensionide maksmine oleneb ka pärast ELi astumist ikkagi iga riigi enda majanduslikest võimalustest ning poliitilistest valikutest. Pikemata on selge, et Eesti pensionär elab esialgu märksa ahtamate majanduslike võimalustega (teisisõnu: vaesemas) riigis kui Soome, Rootsi või Taani pensionär. Seepärast ei saa me eeldada, et meie pensionärid kohe pärast 1. maid võiksid unistada niisama kõrgest elujärjest, kui see on meie jõukate naabrite juures (see on ilmselt kordades kõrgem kui meil).

Kuid poliitilised valikud? Kui need oleksid Eestis teistsugused, oleks Eestiski võimalik senisest oluliselt enam pensioni tõsta. Ligilähedaselt võiks keskmine pension meil olla praegugi vähemasti viiendiku võrra suurem, kui otsustajate poliitilised eelistused oleksid teistsugused. Ning põhiprobleem seisneb siin eeskätt ei milleski muus kui paljuräägitud II pensionisamba jätkuvas rahastamises I pensionisamba, s.t praeguste pensionäride arvelt. Mullu läks pensionifondist sel põhjusel välja umbes 800 miljonit krooni. Tänavu kujuneb see summa kindlasti märkimisväärselt suuremaks, sest II pensionisambaga liitunute arv kasvas eelmisel sügisel oluliselt. Sotsiaalminister E. Nestori ametiajal mõni aasta tagasi välja vöötatud pensionide indekseerimise süsteem paistabki olevat rakendatud selleks, et oluline osa pensionifondi laekuvast rahast pensionäridele välja maksmata jätta ning need "säästetud" miljonid (varsti juba miljard või rohkemgi) igal aastal nooremate inimeste II pensionisambasse kanda. Selle kursi jätkumisel on tegemist kavakindla praeguste pensionäride huvide eiramisega, ning seda teeb juba kolmas valitsuskoalitsioon järjest.

Pensionär meenutas, et enne 2003. aasta märtsis peetud Riigikogu valimisi saanud väga paljud Harjumaa pensionärid selles maakonnas Riigikogusse kandideerinud Res Publica liikmelt Reet Roosilt kodusel aadressil lausa isikliku läkituse, milles lubatud kehtestada õiglane pension ning üldse rõhutatud vajadust moodustada "moraalne Riigikogu". Nüüd aga jätkab toosama Reet Roos Riigikogus hääletamist seesuguste otsustuste ning seaduste poolt, mis jätavad pensionärid ilma olulisest osast pensionikassasse kogunevast rahast - s.t jätkatakse II samba rahastamist I pensionisamba arvelt. Kas seesugune Res Publica poliitika on ikka õiglane ja moraalne? Ei ole, sest kõige järgi otsustades oli tegu puhtakujulise valimiseelse populismiga ning seesuguseid katteta lubadusi ei mõeldudki täitma hakata.

Keskmine pension jääb suhtena keskmisesse palka Eestis aasta-aastalt aina väiksemaks, kuid mõne kuu pärast, ELi astumise järel, muutuvad esmased olmeteenused (toasoojus kõigepealt), enamik toidukaupu, sealhulgas suhkur, märksa kallimaks. Bensiinihinna tõus põhjustab omakorda märgatava tõusuahela. Jne. Eesti Energia on asunud elektrihindagi ülespoole kangutama. Kuid pensioniraha pumbatakse endiselt II sambasse, jättes vanaduspensionid sedajagu pisemaks. Kas see ongi paljuräägitud uus poliitika sotsiaalvallas?
Kui 1997. aastal moodustati riigi stabilisatsioonifond (kuhu kanti teatav osa riigieelarve rahadest), siis oli kõne all seegi, et stabilisatsioonifondi rahasid võidakse edaspidi kasutada ka pensionireformi teostamiseks. Teisisõnu: kõnealust fondi on kohane kasutada II pensionisamba rahastamiseks. Ometigi seda pole tehtud ning praeguses poliitilises õhustikus pole tunda õrna lõhnagi sellest, et stabilisatsioonifondi kogutud miljardeid kavatsetaks kasutada praeguste pensionäride ainelise toimetuleku elementaarsekski parandamiseks.
"Pole mõtet karta hindade tõusu pärast Euroopa Liitu pääsemist. Tarbekauba ja teenuste hindade tõusuga kaasneb ka palgatõus," on (meie) juhtpoliitikud muretsejaid lohutanud.

Kuid praegused pensionärid kavatsetakse justkui eurorongist maha jätta, sest aprillis oodatav saja- või paarisajakroonine pensionitõus ei kata kaugeltki kõiksuguseid eurotamisega kaasnevaid hinnatõuse. Seesugune olukord viitab vajadusele suurendada avalikkuse survet valitsusele, et see nõustuks õigustatud, põhjendatud pensionitõusuga. Ning sellega seoses loodab ajaleht Videvik, et nii Pensionäride Ühenduse kui ka Pensionäride Liidu juhatus vahepealsest passiivsusest üle saavad ning mitme aasta järel taas kord pensionärid Toompeale meeleavaldusele kutsuvad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)