Kotlase igijää asemel Sahara kõrb

Anton Jõks,      25. september 2002


Kui Eesti Vabariigi president Konstantin Päts nii nõukogudelembeline oli, et Eestimaa ja rahva kandikul Stalini ette viis, siis miks pidi ta selle eest koos rahvaga kannatama ja surema?
Kui tahame vähegi õiglased olla, peaksime olukordi võrdlema.
Rahvaste Liit lõpetas tegevuse, soomlased surid vene tankiroomikute all, Poola riik jagati kuu aja jooksul kahe suurriigi vahel, aga maailm vaatas seda kõike rahulikult, vahele sekkumata pealt. Ja selles olukorras pidi Päts käputäie sõduritega Eestimaad päästma? Kui ta seda teinuks, karjuksime praegu ikka Albi-Kära Antsuna, et tegi valesti. Õigeusulisena ei võtnud Konstantin Päts Eesti rahva hävitamist oma hingele.
Kanged suurriigid müüsid meid Jaltas silma pilgutamata Stalinile maha, aga võitjate üle ju kohut ei mõisteta.
Nüüd on targutajatel-vahutajatel võimalus Pätsi tehtud vigu vältida.
Siim oli nii üliõnnelik, et pääses seekord suurriigi haardest ega pidanud alla kirjutama tema sõjaväe tegevusvabadusele ja puutumatusele, mis oli omal ajal garanteeritud ka Punaarmeele. Libiseme vaikselt uue suurriigi alluvusse ja meie poisid lähevad Kotlase igijää asemel Sahara kõrbe kõngema.
Tahaks väga näha, kui julgeid ja õigeid otsuseid teeksid meie praegused riigijuhid olukorras, mis vastaks 1940. aastale.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)