Püsti tõusta, kohus tuleb!

Lugu oli alanud mitu aastat tagasi. Ilusas piiripealses Narva linnas olid kolm poisiohtu noorukit mingil riigipühal võtnud ühe maja fassaadilt maha sinimustvalge, oma lapsearuga mõeldes, et „paneme selle kodus seinale, mõtle kui ilus siis vaadata ja näidata, kui keegi tuleb - meil ka Eesti lipp vardas!". Noh, kodukaunistamise mõttes. Ju olid poisid kuulnud neid riigilipujutte ja omamoodi eestivaimustuses: kõikjal lehvib kolm värvi, ja meie tahame, et ka meil oleks sama tore. Ning mitte salakesi, teiste eest varjates, vaid avalikult kandsid nad siis oma kallist lippu mööda tänavat kodu poole. Tee peal ette sattunud „korralik" tädike aga ilmutas valvsust ja helistas politseisse. Otsemaid trappas police-väesalk  kohale: jalad harki, poisikesed näoga vastu müüri, käed riks-raks! raudu. Hea veel, et nuudihoope ei jagatud. Algatati kriminaalasi.

Organitesisene menetlus (menetlus on ju neile kallis-magus-mesi) kestis neli (!) aastat, ja kui poisid said 18 täis, esitati pliks-plaks! neile süüdistus ja kohe mitme paragrahvi põhjal: varguses, vandalismis, riigi vastu suunatud tegudes.

Noormeestele, kes kõik olid, nagu lugeja juba aimab, „narva rahvusest" (s.t vene poisid), anti kolm aastat. Jah, tingimisi esialgu. Vist oli see nagu näidisprotsessiks, hirmutamiseks või nii. Aga kerkib ikkagi küsimus: kas siiski mitte liiga karm karistus koolipoistele? Noorte inimeste elu ära rikkuda enne, kui see pole veel alanudki? Näib nagu mingi kättemaks mineviku eest, et „mis teie isaisad meiega tegid"!

Kas ei aitaks juba lõppematust vihavaenu külvamisest? Poisid ju ei õmmelnud lipust boksereid, nagu seda praegu tehakse Ameerika või endise Liidu lippudest, nii et täheke akkuraat teatud kohal. Nad ei laotanud trikoloori laudlina asemel lõunalauale, nagu juhtus mõni aasta tagasi ühes regioonis. Nad ei kasutanud seda pissuaarina, nagu tegid võimulepressiva presidendi provokaatorid valimisvõitluse ajal ühes teatud lossis. Situatsioon meenutab kergelt üht lugu polgulipust, sellest, kuidas pioneerid (olid sellised punase kaelarätiga poisid-tüdrukud kunagi) hiivasid sõjaväeparaadi ajal ära lipu, et viia see koolimuuseumi. Polk sai lipu kaotamise pärast rängeimast rängema karistuse - väeosa saadeti laiali. Pärast, kui vargad avastati, ähvardas kindralist pealik raevuhoos, et „oma kätega kohe kägistaks ära need neetud punarätikandjad!".

Hea küll, kohtumenetluse järgi tuleb välja, et Narva koolipoisid varastasid lipu. Aga kas seda poleks saanud kirjutada poisikesetempude arvele? Aga ei, oli vaja oodata neli aastat, kuni kurikaelad saavad täisealiseks, et siis nuhelda täie rauaga, karistada seaduse täie rangusega. Ei mingit hinnaalandust!

Nii sai „kahjutuks" tehtud „kuritahtlik bande", kes kujutas endast ohtu ilusale ja õilsale õigusriigile...

Olgu lisatud, et üks noormees hakkas peatselt kodulinnas taksot sõitma, et toita oma perekonda, kus isa oli töötuks tehtud, ja kogenematusest juhtus tal liiklusavarii. Kuna lipu eest määratud tingimisi karistuse tähtaeg polnud aegunud, istub nooruk nüüd trellide taga.

Vaat selline range õigusriik meil!

Küllap kargavad nüüd mulle kallale jälle netikriibud ja muud rõvesuud - nemad ju kannavad sama rolli kui see „valvas tädike tänaval". Mis sihukesest sebimisest aga riigile kasu on?

AKEN: Nad ei kasutanud lippu pissuaarina, nagu tegid võimulepressiva presidendi provokaatorid valimisvõitluse ajal ühes  teatud lossis.

ANNE RATMAN, vaatleja

Jaga |