Poliitiline malelaud tühjeneb üha

TÕNIS TULP,      20. märts 2002




Kolmikliit on Keskerakonna ja Reformierakonna kaksikliiduga asendunud ja selgeks on saanud ka see, mis meid tegelikult ootab. Kõigepealt on see meie järjest tühjenev rahakott, sest hinnad jätkavad oma tavalist tõusu.

Lisaks "kohustuslikule" poliitilisele retoorikale a´la "tõstmine, kindlustamine, tagamine, taaskehtestamine" sisaldub koalitsioonileppes ka omajagu konkreetsust, aga samas sunnib mõni punkt tahes-tahtmata pead vangutama.

Hinnad muudkui tõusevad

Eelkõige annab peavangutamiseks põhjuse jätkuvalt kõhnemaks muutuv rahakott. Lisaks traadiga telefoni ja elektri püsitasu, kinnisvara hinna ja kohati maamaksu tõusule jätkavad sageli märkamatut, aga see-eest pidevat kasvu vee, kanalisatsiooni, kütte eest võetav tasu ning muud eluasemekulud, rääkimata toiduainete hinnast.
Et meid ootab veel ka paras poliitiline solgutamine, saime tõepoolest teada alles koalitsioonileppest! Jah, muidugi: lõigud Maaelu, Regionaalareng ja Keskkonnakaitse või ka Kultuuri- ja hariduspoliitika võivad ilusasti ja isegi usutavalt kõlada, aga samas sunnivad Eelarve või Energeetika, Transport, Infrastruktuur kohati kukalt kratsima.
Kui kitsaskohad ning nende lahendamise teed kogu aeg teada olid, miks ei tegeldud nendega juba varem? Ehk polnuks siis vajadustki sisepoliitilisteks tõmblusteks, ja endised võimulolijad võinuks uute korraliste valimisteni täita oma programmi ja kanda vastutust valija ees lõpuni?

Põhiseaduse muutmine ohtlik

Tagajärgede poolest võib koalitsioonileppes kõige ohtlikumaks osutuda KeRe kavatsus muuta Eesti põhiseadust, kasutades ajaloost tuntud "Brezhnevi pakikese" põhimõtet! St nõukogude ajal tuli mingi kõrge nõudlusega kauba saamiseks kaasa osta ka mõni Lenini teos või muu mitte eriti populaarne müügiartikkel. Sellised ebavõrdsed "paarid" olid nõukogudeaegses tühjavõitu riiulitega poes tavaliselt eelnevalt kokku pakitud või jagati neid ametiühingu kaudu.
Nii ka nüüd: kasutades rahvale hästi peale minevat presidendi otsevalimise põhimõtet, üritatakse koos sellega suruda läbi ka Euroopa Liiduga ühinemist otseselt takistava PS §1 ja teiste Eesti suveräänsust ning sõltumatust tagavate PS sätete sõnastuse muutmine.
Avalikkuse ees kusagil põhiseaduse muutmisest eriti juttu ei tehta, alalõigus Õigusriik, õiguskord mainitakse lühidalt, et "Eesti integreerimisel Euroopa Liidu õigusruumiga "toetatakse põhiseaduse täiendamist"! Enesest mõistetavalt ei saa uued koalitsioonipartnerid toetada ka põhiseadusliku kohtu loomist, sest vastasel korral võib tulla raskusi põhiseaduse teisiti tõlgendamistega. Võib ka päevavalgele tulla põhiseaduse rikkumise juhtumeid, millest seni on õnnestunud avalikkust informeerimata mööda libiseda.

Valimisseadus peab tagama riigielu järjepidevuse

Muudatused ootavad ka valimisseadusi. Alates 2002. aasta kohalike volikogude valimistest tahetakse ühtlustada kohalike omavalitsuste valimisperiood Riigikogu 4-aastase valimisperioodiga. Paraku unustatakse täiesti ära riigielu järjepidevuse põhimõte, millest lähtudes volituste erinev kestus üldse kehtestati! Riigivõimu valimiste ajal pidanuks ühiskonna stabiilsuse tagama kohalik võim ning vastupidi.
Ja vastu tulles rahva tahtele, kes on juba aastaid tauninud kompensatsioonimandaatide jagamist mõnekümne või mõnesaja häälega isikutele, on nüüd tõesti võetud nõuks piirata selleks vajaliku häälte arvu alampiir 5 protsendiga ringkonna lihtkvoodist.
Samas peaks koalitsioonileppe initsiaatorite arvates 2005. aastast olema välistatud ühe ja sama saadiku üheaegne kuulumine Riigikokku ja kohalikku omavalitsusse. Kuidas need põhimõtted "lühikesevõitu pingiga" väikestes omavalitsustes omavahel koos toimiksid, puudub nagu tavaliselt selgitus.

Kosmeetilistest muudatustest kerge mööda hiilida

Kosmeetilist laadi muudatustest (asendusliikmete määramine samast ringkonnast, kohalike valimisliitude keelustamine) pole mõtet rääkida. Nendest on kerge mööda hiilida, kui puudub elukoha registreerimise kohustus ja kehtivad üleriiklikud parteinimekirjad!
Samuti pole erilist mõtet esile tõsta "eeldusi e-valimiste läbiviimiseks" või "erakondade ja valimiskampaaniate rahastamise süsteemi korrastamist", kui mõnes maapiirkonnas moodustavad pensionärid kolmandiku valimisealisest elanikkonnast ning erakondade "sponseerimisele" jätkuvalt tõsiseltvõetavaid piire ei seata.
Kõik kokku annab lihtsalt veelkordse eelise neile, kellel on "õiged" tutvused, kes on õigel ajal õiges kohas ning kes omavad vajalikke oskusi ja võimalusi. Presidendi poolt tähelepanu keskmesse tõstetud "teise Eesti" hulka need inimesed tavaliselt ei kuulu.

Poliitiline malelaud tühjeneb üha

Kui kõige muuga, mis koalitsioonileppe lehekülgedelt vastu vaatab, võib mõtteliselt leppida, siis punktid "erasektori kaasamine õigusrikkumiste avastamisse", "piirangute mitteseadmine kapitali vabale liikumisele" või "kaitsekulude säilitamine tasemel 2 protsenti SKT-st" tekitavad küll küsimusi...
Mis riik see on, kus eraõiguslikud isikud riigi nimel üksteiselt trahve sisse nõuavad? Või kus omamaine kapital voolab jätkuvalt (offshore-firmade vahendusel) takistamatult välja ja võõramaine (infrastruktuuri objektide või muude rahvuslike põhivarade - näiteks maa - müügi eest) sisse? Või kus kaitsekulutused hoitakse vägisi mingi rahvusvahelise organisatsiooni nõutud piires? Kui riik ei suuda ilma erasektorit kaasamata või maksumaksjale täiendavaid kohustusi panemata enam oma otseseid ülesandeid täita, tekib tõesti küsimus - milleks ta siis üldse olemas on?
Kokkuvõttes tõdeksin, et Eesti poliitiline malelaud (kui selle all mõelda rahva usaldust ning mandaati omavaid poliitikuid) tühjeneb üha. Ning peagi tiksub kätte aeg, kus kõige õigem tundub olevat kuningas kummuli keerata ning malelaud uue partii tarvis tühjaks teha. Aga see on paraku juba hoopis teine jutt…

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)