Ükskõiksuse kibedaid vilju

Ometi, juba vanuseliselt pidanuks nad olema kuulnud ENSV-ajast pärit tegelike alistujate hooplemisi, kuidas nad olla vabrikutes jm töökollektiivides vastuhakurakukesi loonud, rahva Vabaduse väljakule protestimiitingule toonud, politsei hirmutamiseks isegi Punaarmee soomusauto Pärnu maantee äärde kaubelnud ja pärast miitingut rahva saatel rongkäigus Kadriorgu valitsusevahetust nõudma suundunud.

Kes pole karjalaps olnud, ei tea, kui mõttetu on kevadel laudast esmakordselt välja lastud vasikaga võidu joosta. Sama mõttetu tundub olevat saamahimust tingitud eksitavate mõtete pareerimine. Nii jäigi kuuldu kui paratamatus sinnapaika. Tundub, et samuti, nagu ka 21. aprilli Postimehe arvamus „See, millest peab rääkima", kus juhtmõtteks KAPO müüt oma aastaraamatust: „Kõrgemat võimu Eestis ei kanna põhiseaduse kohaselt ei riigikogu ega vabariigi valitsus, vaid rahvas. Rahva otsused sõltuvad sellest, mida rahvas teab."

Märkasite? Mõtlesite? Vaevalt! Kui juba põhiseaduse järgi valvama palgatud ametnikud ei vaevu märkama, et põhiseadus kannab ehk peab ülal ning ehib riigikogu ja valitsuse asjapulki üle mõistuse käiva palgaga ning need veel solgutavad endile võetud kohustusi tagasi maksumaksjate ehk rahva kraesse, mida sellisest demokraatiast (ilma demo-ta ehk rahvata) üldse arvata. See mind ärgitaski kirjutama.

Väide, et rahvas peab teadma, mida talle õpetatakse, on õige, kui see tuleneb õiglusest. Minuealistele räägiti juba kolmveerand sajandit tagasi, kuidas pahade raudrüütlite järel tulid siia veel pahemad, kes jäid eestlasi 700 aastaks orjastama, kuidas kiltrid-kupjad-aidamehed sundisid rahvast maad harima ja mõisaid ehitama.

Siis veel ei antud mõista, et eestlased ilma välisinvestoriteta pole võimelisedki mingit riigimoodi monstrumit majandama. Müüt hakkas vormuma ENSV perioodil, kui vajati eelistatumate heaolu kindlustamiseks ning küüditamiste ja represseerimiste (reformide) läbiviimiseks Stalini ja teiste liiduvabariikide (ning hiljem ka väliseestlaste) omakasupüüdmatut abi. Siis põhjati Wabariiki ja selle eliiti rahva ekspluateerimise pärast.

President K. Päts ehitas üles rahvusriigi, mille majandus pidas vastu kahe suurriigi sõjaväe kahekordsele ülekäimisele. Ka siis tuli üle elada ülejõuelamisest põhjustatud ülemaailmne majanduskriis, kuid millel osati kontrolliv pilk peal hoida. Eestis ei tuntud nälga; siit põgeneti alles stalinistide ja nende käsilaste riugaste eest.

See ülesehitatud majandus ja suhtumine riigisse võimaldas ka peale Nikita-aegset sula praegu „punaparuniteks" sõimatavatel varuda kolhooside ja sovhooside ajastul niipalju, et nn taastatud vabariik võis ka liberalismis peaaegu 20 aastat vastu pidada.

Meie riigi praeguse majandamismudeli kohta öeldi Mulgimaal juba sajandi tagasi: „Kitu-katu kitmine [kiitmine] ei massa [maksa] midagi. Nigu tahab siga süütmist [sügamist], tahab lollike kitmist." Just kiidu jahtimiseks ongi teab mitukümmend Tallinna-Tartu laia maanteed või Saaremaa silda juba hakkama pandud.

Tagasi 1940. a. juunikuiste riigipöörajate juurde Vabadusplatsil. Ega neid siis kolonnides polnudki teab kui palju. Enamuse moodustasid uudishimulikud. Eriti need, kes kõndisid Kadriorgu suundumisel kolonni kõrval ja järel. Kõik tahtsid oma silmaga näha, mis nüüd saama hakkab. Rahvas kah teadis-tundis presidenti ja ka tema õõnestajaid, kuid ei mõelnud toimuva tähendusele.

Kas oskate ette kujutada, milline mulje võis Kadrioru lossi rõdule ilmunud presidendile jääda, nähes sellist rahvamurdu, mis tihedalt lossi ümbritses? Kuidas ta võiski teada, mis uudishimulikel meelel?

Veel samal õhtul edastas Riigiringhääling Türi raadiojaama kaudu helisalvestust, kuidas president Päts (tema hääl oli eriline ja hästituntud) üritas rääkida ning kuidas teda üksikute solvavate mölinatega segati. Rahvas aga vaatas rahulikult pealt, suu ammuli peas. Mitte keegi ei läinud presidendile appi. Selgesti on veel meeles Pätsi viimane lause: „Kui te ei soovi, et ma räägiksin, siis ma ei räägi." Ja ta lahkus rõdult. (Kuulsin sama salvestust Türi raadiosaatja kaudu veel korra Litzmanni juhitud Mäe valitsemise ajal. Võib arvata, et see seisab veel kusagil siitviidud varade hulgas.)

Sama päeva õhtul kirjutas üksijäetud president alla Ždanovi pakutud valitsusemuudatusele.

Uudishimulised olid oma „missiooni" täitnud. Võib arvata, et tänagi ei tajuta, mida kõike võib ükskõiksetega korda saata.

JAAN VAHTRA, Tallinn-Pääsküla

Jaga |