Nüüd 62 aastat tagasi...

Olen püüdnud võrrelda küüditamisi meil ja mujal. Ränkade tagajärgede poolest oli 1949. aasta 25. märtsi küüditamine, millest  ka siinkirjutajal oli „õnn" osa saada, üks leebemaid. Miks? 1941. a juuniküüditamine toimus suvisel soojal ajal ja naised-lapsed viidi ära teadmatusesse kerges riietuses ja kui nad lõpuks kusagil juuli lõpul Põhja-Siberisse jõudsid, võtsid neid seal vastu juba esimesed hallaööd. Sügisel ei saanud küüditatud enam midagi maha kasvama panna - ees ootasid aga karm pakane ja nälg...

Märtsiküüditatutel selles mõttes "vedas". Esiteks, siiski oli rahuaeg, teiseks, kui saabusime Siberisse, saime kohe mõned aiamaavaod, kuhu kartulid maha panime, ja pärast paarikuist nälga võis juba midagi rohelist peenralt hamba alla võtta ja ka vastu talve saime kartuli keldrisse, mis päästis halvimast. Kindlasti oli ka kehvemaid olukordi, kuid ise pean tunnistama, et meil rohtu ja koeraliha süüa ei tulnud.

Neist kuritegudest eestlaste kallal on möödas üle 70 aasta, aga süüdlaste otsimine kestab, viimasel ajal taas väga agaralt. Ja kummaline küll, justnagu olekski lõpuks peasüüdlane üheselt üles leitud - venelane! See saab vaid osaliselt tõde olla. Miks?

Esiteks. Stalini režiim represseeris väga palju ka vene rahvast üle kogu riigi. Küüditas terveid rahvaid: volgasakslased, karjalasoomlased, krimmitatarlased, kalmökid jt.

Teiseks. Stalin ja stalinistid küüditasid ka oma Siberi (!) elanikke. Meid küüditati Siberisse, kus olid ees juba valmis kolhoosid. Kui kohaliku vene taadiga jutule sain, et kui "vabatahtlikult" neil siis kolhoose tehti, naeris ta sellepeale: ikka samamoodi - rahvast küüditades... Justnimelt -  Siberis ju ruumi küll.  Neil olevat kõik kohalikud kulakud ja pursuid aetud koos naiste, laste ja vanadega külatänavale rivisse. Kaasa lubati võtta iga mehe kohta labidas, kirves ja leivakott ning ... püssimeeste saatel - "šagom marš!" - otse 200 kilomeetrit põhja poole! Seal, ürgses taigas karude ja huntide keskel raiuti kirvega uued palkmajad püsti. Niimoodi tekkis taigasse terve Severnõi rajoon, kus seni mitte hingelistki ei elanud. Vene taat aga meenutas, et ega neid sealgi kauaks rahule jäetud; oldi just elujärjele jõutud, kui varsti aeti sealgi kõik kolhoosi. Nii käiski siberlaste endi küüditamine... Siberisse!

Kolmandaks. Stalin ju üksinda ei represseerinud ega küüditanud - tal olid selleks agarad abilised.  Staliniste, neid kuulekaid kaasajooksikuid võis leida aga paljude rahvaste seast: venelased, eestlased, lätlased, juudid, grusiinid, ukrainlased jne. Mäletan, mind küüditasid ainult eesti stalinistid, välja arvatud paar vene nekrutipoissi vintpüssidega, kes pidid valvama, et ma metsa ei jookseks. Tõsi, isa arreteerisid kaheksa aastat varem kaks vene mereväemustas politrukki, aga need võinuks ka eesti politrukid olla, nagu paljudes teistes olukordades juhtus...

Sain šoki, kui mu hea tuttav küsis: "Sa oled ise Siberisse küüditatud olnud, ja ikka pooldad Savisaart??" Tule taevas appi! - nagu ütles Ansip.  Stalin oli nii kõikvõimas diktaator, et oskas isaisade patud lastelastele nuhelda: minu vanaisa talupidamine oli vaid tsaariaegu nii suur, et võinuks "kulaku" nime külge teenida; isa majapidamine seda mõõtu enam välja ei andnud, aga kulakuna nuheldi hoopis lapselast, kel üks hobune, lehm, siga, kolm lammast...

Kas meil on õigust täna kõikides Stalini surmapattudes süüdistada vaid vene rahvast, eriti veel Eestis sündinud-kasvanud ning siin eestikeelseks ja -meelseks saanud eestivenelasi?  Pigem kumab siit läbi poliitiline valimispropaganda, kus rahvused üritatakse ohvriks tuua, ja kuna paljukannatanud tundlikule eestlasele see represseerimisteema hästi peale läheb,  sobis see variant propagandameistritele järjekordselt ideaalselt. Pooldanuks Eesti vene kogukond Savisaare asemel Ansipit, olnuks kõik 5+.

Eestlane on visa hingega ja suutnud kõik üle elada. Tahaks väga loota, et me seekord viletsamad pole ja ise oma mõtlematu välismaale jooksmisega oma kallist kodumaad ei-tea-kellele jätaks...

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |