Õppida pole kunagi hilja

Pekstakse selle eest, et oravad on valmis saamas ülimodernse liberaaldemokraatliku riigiga. Võiks öelda: teedrajava riigiga, kus majandus ja turg moonutustest vaba, kus valitseb eeskujulik eelarvetasakaal ja kus rahvale on kõik uksed ja teed võõrsile valla. Ja rahvas tungleb sinna minna enneolematu entusiasmiga.

Kõik uus tuleb ikka läbi raskuste ja pisaratega, nagu praegune elektrituru avamine. Aga rahvas mõistab taaskord: valitsusel oli juba jälle nii üliväga õigus.

Miks siis kirjatsurad ja memokraatide või tont teab kelle poolt üles ärritatud pimedad massid peavad oravatele klaperjahti? Mitu telekanalit lausa vahutavad oravavihast. TV3-s paugutab keegi musta habemega mees vaeseid loomakesi juba pikemat aega kolmeraudsest. Pihta just ei pane, aga seda sadistlikum on teguviis: kimbutatavad on täiesti heitunud, surmkõhnad, vaat et lõpevad kätte ära...

Ja olgem ausad - kõik sai tegelikult alguse tänamatust Silverist. Kuidas küll meie rahvas, kes tahab olla läänekristlik, seda ei mõista!? Kus on ta tõde ja õigus nüüd?

Midagi tuleks ette võtta. Olen ka mõelnud: miks vaikib Tartu Ülikooli eetikakeskus? Miks ei saada ta rahvale sõnumit? Saan aru küll, et keskusel käed-jalad tööd täis: vaja koputada tagurlaste (keskerakondlased) moraali ja eetika pihta, manitseda punnkõhtsete pensionäride aplust. Hiljuti esitles keskuse juht pr Sutrop telepurgis ülipõnevat täringumängu, kus meie õpetajad saavad kujundada oma väärtushinnanguid.

Ja kas riigi (saan ma õigesti aru?) eetikakeskus saab ja tohibki praegusel momendil oma eetilise sõnumiga välja tulla?

Salamisi arvan, et Tartu eetikakeskuse sõnum siiski tuli - keeletohtri hr Sutropi kaitsvaloomulise arvamuse näol 9. novembril Postimehe netilehel. Kergem hakkas, aga mitte väga. Lisaks temale on oravaid julgenud kaitsta veel mõni sõltumatu PR-mees, ja ongi kõik. Rahva tänamatus - kahjuks on saatus ka mind selle rahva hulka aheldanud - on suur, väga suur, liiga suur.

Näen nüüd, et sellele rahvale on tähtis üksnes rasvast läikiv lõug ja talle ei lähe korda suur liberaaldemokraatlik lõppeesmärk. Veel aasta tagasi hüüdis üks tubli mees meie turuplatsil: „Keskerakond ja Savisaar on jäledad!" Nüüd lõugab seesama mees sealsamas: „Reformierakond ja Ansip on jäledad!"

Oh seda rahvast küll! Ei aita siin Emajõe Ateenast antav eetikalaks, ei ülim PR-its, ka mitte tagasi mõistusele tulnud ajakirjandus. Avitab vaid vana ravitseja Aeg. Andkem aega: meie elu muutub ju järjest paremaks, järjest lõbusamaks. Ja rahva pilgud - tahaks väga loota - taas pöörduvad härdalt Reformierakonna suunas.

Lõpetuseks oleks palve austet eetikakeskuse lugupeetud juhile: ehk leiaksite aega teha täringu-lauamäng ka pensionäridele? See tasuks mitmes mõttes ära. Eelkõige õpiksid vanurid uusi väärtusi hindama ja kindlasti kahaneks nende hulgas pesitsevate agarate lõputu vinguviiuldamine. Õppida pole ju kunagi hilja.

JUHAN, õpihimuline vanur Läänest, täpsemalt - Lääne-Eestist

(Kirjasaatja isik toimetusel teada.)

Jaga |