President Rüütlist mõeldes

Mu elu esimesest iseseisvuspäevast tean vähe, kuid mäletan, et sellest räägiti väga pühalikult, austusega. Riigivanem tähendas midagi ülikallist ja tähtsat. Tema teele (sellest on ju filmilõike!) puistati lilleõisi, mis kutsus esile ülevust. Ta rääkis alati rahva keskel olles südamest ja tuliselt. Teda kuulati ja temast tunti rõõmu. Sõnum iseseisvusest tekitas inimeste meeltes hardumust.

Nüüd on palju võltsi ja näilikkust kogu riigielu korraldamises. Võimulolijad teevad küll teeseldud nägusid, rõhutavad õigeid sõnu ja mõtteid, toetuvad ajaloole, kuid kõik on tulemusteta.

Ent heldimusega meenutan endist presidenti Arnold Rüütlit, kes äsja sai 85-aastaseks. Tema oli rahva oma ja rahvas tema oma. Oma ametiaja lõpul ta suure mure ja valutava südamega rääkis eesti rahva püsimajäämisest ja järjepidevusest, sest juba oli kujunemas Teine Eesti ja riigipea mure ühiskonna lõhenemise üle oli täiesti õigustatud. Pealegi oli president Rüütel olnud üks nendest ülijulgetest eestvedajatest, kes läksid Eesti taasiseseisvumise nimel ohtlikesse situatsioonidesse, riskides oma eluga. Iga inimese väärtus tuleb esile just katsumustes.

Presidendipaar Arnold ja Ingrid Rüütel jättis Eestile hindamatu jälje, sest nad jäid alati väärikaks ega kaotanud oma hinge ilusat olemust. On heameel näha neid endiselt meie rahva keskel, eriti koos maainimestega, kannatlike, vaiksete ja töökate inimeste keskel. Soovin Eesti Vabariigi endisele esipaarile palju ilusaid aastaid, õnne ja tervist, ikka aktiivset osalemist Eesti elus.

Üks eestlane Valgast

(Toimetusel kirjutaja isik teada.)

Jaga |