VALIMISTEST (I osa)

Jälgisin kodus terve öö mustanahalise Barack Obama valimist Ameerika Ühendriikide 44. presidendiks. Hommikul mõni minut enne kella kuut teatas Mall Mälberg Chicagost nutusel häälel Obama valimisvõidust. Veel viis minutit tagasi loodeti imele - et võidab Obama konkurent. Sama lootis ka 85% eestlasi.

Oli nii õnnis tunne nagu oleks Messias maailma sündinud. See Messias lõpetaski 21. sajandini kestnud piinamised, asus likvideerima välismaal asuvat vanglat, lõpetama sõdu ja parandama rahva tervishoidu, mida polnud tehtud sajandite vältel. Maailm hindas tema tehtut 2009. aastal Nobeli rahuauhinnaga, meil aga ilguti sel puhul nagu oleks ta selle saanud tühja-tähja eest. Taheti enamat, loodeti, et uustulnuk kahe aastaga parandab sajandite jooksul tehtud vead.

Imet oleks see Messias võinud teha ainult 1917. aastal, olles Lenini asemel Oktoobrirevolutsiooni eesotsas, mitte aga  raisates oma annet ja energiat paadunud kõdukapitalistijurakate roostetanud ja seismajäänud kellade üleskeeramiseks ja õigekssättimiseks. Süsteemi, mis ei majanda ennast ära, millele tuleb peale maksta, peab muutma. Miljardite dollarite loopimine pankurite põhjatusse kaukasse ja raha juurdetrükkimine ei anna tulemusi, sest rahahoidjate ahnus on piiramatult lõputu. Doping  mõjus ainult kommunismilehaste hiinlaste kollasele kassile, kes kergitas riigi 10-protsendise majanduskasvu aastas teisele kohale maailmas. Üldsusel tuleb uuendustega kaasa minna või uuendajal neid teha lasta, mitte aga lõputult oodata, et vanast ja viletsast tekib iseenesest uut ja paremat. Et Obama ei ole suutnud seda ega teist, valitigi vihaga Kongressi vabariiklasi.

Ka Eestis sokutati 7,4 miljardit krooni rahva raha kommunismihõngulise ümberjagamise teel ettevõtjate abistamiseks. Tulemusi see ei andnud. Tänutäheks lõi tööandjates välja orjapidajate vaim: „Kui ei saa väljaõpetatud kõrge kvaliteediga töötajaid ekspluateerida miinimumpalgast madalama töötasuga, toome odavat tööjõudu väljast sisse." Seda taipamata, et ori ei tööta ega tarbi, vaid kõlistab rohkem ahelaid.

Samas on soomlased Maarjamaale tehast ehitades üliõnnelikud siinse seitse korda madalama töötasu, eestlaste töökuse, korralikkuse ja Skandinaaviamaade nõuetele vastavate oskuste üle. Kelgime oma haridustaseme ja koolikorraldusega igal pool ja igal ajal, uhkustame sellega, kui palju on meil üliõpilasi, kuipalju kulutame haridusele raha. Õpetame töötuid ümber, ringi, edasi, tagasi - teeme eesti filoloogist keevitajat, keevitajast lüpsjat jne. Omamata mingit plaani, andmeid, isegi ettekujutust, kuhu need ümberõppijad paigutada. Segame suurte euro- ja oma rahadega nagu putru ja kapsaid ainult segamise pärast, et vaid segajatel oleks töö ja töötasu.

Vabas demokraatlikus Eesti riigis kehtib ainult üks plaan. Rikkudes inimõigusi ja vabadusi, kindlustab riik eraettevõttele kasumi saamise, sundides kodanikku graafiku järgi tekitama prügi ja tagama selle üleandmise prügivedajale.

Meie taevanikiidetud, ülitargad, ilmeksimatud, tõde ja õigust austavad ning oma ligemist armastavad ülikud ja juhid on suutnud 20 iseseisvusaasta jooksul 20 000 last nälga jätta, 130 000 eestlast töötuks teha ja samapalju välismaale kupatada. Veel soovib 70 000 noort lahkuda, sest nii perspektiivitut tulevikku kui praegu pole Maarjamaal olnud.

Eestimaa on alati oma rahva ära toitnud. Sellega tulid isegi kolhoosnikud toime. Eesti NSV-s oli ka kõige viletsama kolhoosi esimehel oli  alati tööd pakkuda. Eesti rahva püsimise ning riigi majandusedu ja kaitsevõime tugevuse aluseks on olnud kogu aeg põllumajandus.

Eesti talus elas koos kolm põlvkonda, ilma joomarluseta ja kasvuraskusteta. Oli kolme aasta viljatagavara, mille arvel sõdisid venelased ja sakslased aastaid. Kaks aastat tagasi küsiti meie välisministrilt, kas ta teab, kuhu kadus Rakvere Teraviljasalvest riigi strateegiline viljavaru ja kas seal praegu üldse teri see on, siis ta ei teadnud seda.

Sellisel juhul oleks blokaadi korral kogu rahval kolme päevaga hambad varnas.

Jätnud oma põllud sööti, sõltume nüüd Venemaa viljasaagist. Tarvitses Putinil hommikul Kremlis teatada vilja väljaveo keelust, kui õhtul meie leivategijad tõstsid hindu. Tatrahinnad tehti viiekordseks, põhjendades seda Venemaa viljaikaldusega.

Kommunistid hävitasid eesti talu. Aatelised isamaalased aga püüavad kogu hingest kodumaisele põllumajandusele  ja maaelule üldse lõppu teha. Sõdinud tollide vastu, ärastanud maarahvale kuulunud ühistuvara, veavad nad väljast piiramatult sisse rahva tervist kahjustavat rämpstoitu ja tõstavad lõputult toiduainete hindu.

Kui spekulandid kogu Eestimaa või kopikate eest kokku ostsid ja ladudesse sulgesid ning oma esimesed miljonid teenisid, pidi Savisaar (otsekui Jeesus Kristus oma kolme kalaga) talongide abil päästma rahva näljast. Nüüd näägutatakse teda selle eest kogu elu, liigkasuvõtjaid aga ülistatakse taevani kui tarku ja ettevõtlikke ärimehi.

Maarahval tuleb iseendal omal jõul maast püsti tõusta, linnavurledest kamandajad oma turjalt lõplikult maha raputada, oma pank asutada, ühistuid luua, ühistute vara ärastajatelt tagasi nõuda. (Ühistöö kasulikkuse uuringute eest määrati 2009. aastal Ameerika teadlasele Nobeli preemia.)

Seda kõike tuleb põllumeestel teha iseendil, sest isegi valimiste eel ei mainita põllumehi sõnagagi. Võsa raiudes ja alet põletades on väga raske alustada, aga tulevik on alati kindlustatud. Me kõik tahame süüa puhast toitu. Ääretu Venemaa ostis omal ajal viimasegi Eestimaa õunapabula ära. Edasi tulevad aga India, Hiina ja kogu maailma nälgijad.

Viiekümnendail aastail armeeteenistuses olles narrisid linlased kolhoosnikke nende viletsuse pärast. Lõpuks kargas kangel Võrumaa poisil süda täis, ta põrutas jalaga vastu põrandat ja käratas: „Tii, kuradi liinavurle, tagaots ees, siia ilma tulnu, saiapuru ja õllelõrtsiga üleskasunu,tõmbamä liinal müürü ümbre, palotamä suvila maha. Ma tsäuni kasvõi puupulgaga maad ja mul om iks midägi suhu panda, aga ma tahas nätä, mida tii siin munakivve pääl tiite?!"

Veel üks lugu põllumehe põlisrikkusest: Wabariigi ajal müüb talumees turul võid. Tuleb  peen linnaproua, tõmbad värvtud küünega üle võitüki, maitseb, sülitab ja ütleb: „Tömba seda sinna rattarummule!.." Saksa okupatsiooni ajal kohtutakse uuesti. Proua küsib vaikselt: „Kas võid on?" Talumees näitab vankrirattale ja ütleb: „Võta nüüd säält!"

Põld ja eestlase töökus säilitasid eesti rahva ka peale Põhjasõda.

Praegune Eesti valitsus oma äärmiselt vaenuliku suhtumisega põllumajandusse kui riigi peamisse tuluallikasse ootab, käed rüpes, millal välismaalane ostab Eestimaal viimase maatüki ära. Õnnelik ja õnnis on Eestimaal veel too, kellel on lapike maad, mida harida, ja metsatukk, mis tuules kohiseb. Kuigi ei tea, kas kõrval on naaber venelane või soomlane ning missugust maad kaitsma peab.

Äärmiselt liberaalses ja plaanitus majanduses ei leia enam kunagi paljud praegused töötud tööd, seda võib ainult pakkuda arendatav põllumajandus.

Savisaar püüdis ka midagi teha, aga löödi vene kaardiga kõigi Eesti vigade ja hädade varjamiseks enne jõule ja valimisi risti. Nii hea oli presidendil seda kaarti keerutades sõnagi lausumata üle libiseda nälgivatest lastest ja töötutest ning riigi majandusolukorrast. Samas ehmatas ta rahvast rohkem kui kui Savisaar - mitte lubada ka valimisvõidu puhul Keskerakonda valitsusse. Putin küll ei julgeks oma rahvale niimoodi öelda. Käsu täideviimiseks võidakse siis kasutada ka Lukašenka võtteid.

Küsija mahedate küsimuste taustal libises ka peaminister brežnevliku kiidulauluga protsente loopides kõigest sujuvalt üle. Riigi ja rahva käekäigust oli tähtsam peaministri vaba aja veetmine, masu mittetunnetamine isiklikus eelarves ja väimeestega oma hoovi puhastamine. Kange eesti mehena roojab ta ennem Väljamäel kaevu ära kui Tallinna linnapeale kätt  annab! Tule taevas appi! Naera puruks! Eesti värk! 

Niiviisi siis juhitakse suures üksmeeles ja isamaa-armastuses Eesti Vabariiki, mille iseseisvuse taastasid Väljas, Rüütel ja Savisaar  koos rahvaga ilma veretilgata. (Venelased hõõruvad rõõmu pärast käsi ja naeravad end kõveraks.)

Suure,  surematu ja kodumatu Tammsaare „Tõe ja õiguse" taustal oleme nagu porikärbsed sõnnikuhunniku kallal. Tõde ja õigust jalge alla tallates siblime seda hunnikut laiali, et rabada endale suuremat mätast, millelt üldsuse huve arvestamata oma tõdesid maailma karjuda.

Eesti rahval peaks küll maailma ees häbi olema panna poisikesed iseseisvuse taastaja mustamiseks Kadrioru lossikatusele kusema ja häbematult tungida presidendikandidaadi eraellu. Samas lubati keegi naine, kes küll kahe nädala pärast ära Looja karja kutsuti, kõiki valimisseadusi rikkudes enne hääletusvooru kihutuskõnet pidama.

Käime Ukrainas ja Valgevenes valimisi jälgimas, aga kodus teeme selliseid sigadusi, mis kuhugi ei kõlba.

(Järgneb II osa)

Jaga |