Riigi teed ja Tallinna teed - kuidas edasi?

Juriidiliselt ja ametnike seisukohast on küsimus selles, kas tegemist on kohaliku teega või nn riigimaanteega. Kumb peaks tee korrasoleku eest vastutama? Hetkel on Viru väljakult Pärnusse kulgedes kuni Tallinna piirini justkui "kohalik" ja edasi juba "riiklik" sõit. Tundub jabur! Igatahes on Pärnu maantee jm riiklikud maanteed Tallinna piires linna hooldada.

Helsingis see nii ei ole. Seal on riigivõim koostöös linnavalitsusega teinud kokkuleppe, mis töötab kõigi huvides.

Tee eest maksab kasutaja

Teehoiu (ehitamine või haldamine/hooldamine) rahastamise alusprintsiipideks on Eestis kütuseaktsiisil põhinev finantsmudel. Üldiselt on õiglane, et maksab tee otsene kasutaja. Teekasutaja määratlus on siiski ebatäpne, sest teid kasutavad liikumiseks kõik: jalakäijad, ratturid, ühistranspordiga sõitjad, mootorsõidukid jne. Juurdepääsuteid vajab ju enamik objekte.

Kuidas panustatakse teedevõrgu ja üldse tehnilise infrastruktuuri arengusse ning kes selles osalevad, see vajab eraldi käsitlemist.

Teed ja eelarve

Kõik teekasutajad ei ole kütuseaktsiisi tasumisega seotud. Seega peaks teehoiusüsteemi finantseerimise allikaks olema veel midagi muud. Omavalitsuses on selleks eelarvetulud, millest põhiline on üksikisiku tulumaks. Selle osa suuruse, mis laekub kohalikele omavalitsustele (KOV), määrab iga-aastane riigieelarve.

Maanteeameti andmetel on Eesti teede olemis riigimaanteid ja kohalikke teid kokku 40 014 km, millest riigimaanteid on 16 500 km (41%) ja kohalikke teid 23 514 km (59%). Tallinna Tehnikaülikooli uuringu andmetel kulgeb riigimaanteedel 60% liiklemist ja kohalikel teedel 40%. Teatud mööndusega näitab viimane suhe ka kütusekulu, sh kütuseaktsiisi laekumise asukohta.

Teed ja aktsiis

Tegelikult on teehoiu jaoks eraldatud kütuseaktsiisist (2013. a 292 milj eurot) antud riigimaanteedele 85-90% ja kohalikele teedele 10-15%. Puht tehniline ja loogiline vajadus eeldab aga KOV-idele kolm-neli korda suuremat summat. KOV-id on igal aastal eraldanud teehoiule ise oma tuludest 50-60 milj eurot.

Kõik see on ebapiisav. Teehoiu süsteem ei ole tasakaalus. Teede kulum on suurem kui suudetakse taastada. Eriti ilmekalt tuli see esile tänavu talvel ja kevadel.

Teed ja Tallinn

Sel aastal ulatuvad Tallinna kulutused teehoiule 28,5 miljoni euroni, millele lisanduvad Euroopa Liidu struktuurifondide vahendid Ülemiste liiklussõlme rekonstrueerimiseks (12,7 milj eurot) ja kütuseaktsiisi eraldis (2,7 milj eurot) - kokku 43,9 milj eurot.

Kas Tallinn peaks teehoiu rahastamisega ise hakkama saama? Sel juhul tuleb lisada igal aasta1 15-20 milj eurot. Vastus peitub KOV-ide tulubaasis. Neile eraldatava tulumaksu osa suurus määratakse Riigikogus riigieelarvega. Omavalitsustel oma tulubaas praktiliselt puudub.

Riigi keskvõim vähendab aasta-aastalt KOV-ide iseseisvat hakkamasaamist. Küsimust on vaaginud ka Riigikohus (otsus 16. märts 2010. a nr 3-4-1-8-09). See suhteliselt vasturääkiv kohtulahend tõi välja, et omavalitsuslike ülesannete riigi keskvõimu poolt rahastamise tase peab olema vastavuses omavalitsustele pandud ülesannete mahuga.

Teed ja seadus

Kohalike teede teehoid on teeseadusega pandud KOV-idele. Kohtuotsuses on rõhutatud, et rahastamissüsteem peab tagama KOV-idele piisava sissetuleku ning et on vaja eristada see osa rahast, mis on seotud seadusest tulenevate riiklike kohustuste täitmisega.

Seni aga puudub metoodika, mille alusel KOV-idele teehoiuks raha eraldatakse. Puudub ka põhjendatud normatiiv, kuidas aktsiisist laekuvad summad jagunevad riigimaanteede ja kohalike teede vahel. Niimoodi täidetakse Eestis Riigikohtu otsuseid.

Lahenduseks on koostöö riigivõimu ja kohalike omavalitsuste vahel, kokkulepe õiguste ja kohustuste osas ning kontroll ja järelevalve kõige selle üle.

Teed ja riigivõim

Unustagem hetkeks praegune vastandumine ja vähene koostöö Tallinna ja keskvõimu vahel. On vaja määrata vajaduspõhine Tallinna teehoiusüsteemi rahastamise maht ning kokku leppida, kui suur osa kaetakse tulumaksust ja kütuseaktsiisist või kuidas suurendatakse Tallinna iseseisvust oma tulubaasi laiendamiseks. Kontrolli teostab Maanteeamet.

Eestlane kui nn autousku-inimene on käitunud suhteliselt riigitruult ning kütuseaktsiisi on riigituludesse laekunud hästi, isegi kriisiaastatel. Teeseadus näeb teehoiu rahastamiseks riigieelarves ette kulud üldsummas, mille suurus vastab vähemalt 75 protsendile kütuseaktsiisi kavandatavast laekumisest.

Siit kolm küsimust:

Esiteks, kust tuleb see 75%? Vastust teab vaid tuul. Kas on teada mingi arvutus või põhjendatud metoodika? Kurb tõdeda, kuid me ei tea täna isegi terve Eesti teehoiusüsteemi olukorda ega suuda määratleda selle rahastamisvajadust.

Teine küsimus seondub sõnapaariga "kavandatavast laekumisest". S.t teehoiu rahastamise suurus sõltub Rahandusministeeriumi prognoosist, mitte kütuseaktsiisi tegelikust laekumisest. Aga kui prognoos eksib? Nii juhtuski 2010. aastal.

Kolmas probleem seisneb teehoiu rahastamises riigieelarves kinnitatud vahendite iga-aastase kasutamisega. Alates 2009. a ei ole ühelgi aastal neid summasid täielikult ära kasutatud. Kõige drastilisem oli 2010. aasta, kui kütuseaktsiisi laekus üle prognoositu 46 milj eurot ning teehoius kasutati riigieelarves kavandatud 282 miljonist eurost 212 miljonit.

Seega jäi kasutamata 70 miljonit eurot (siis veel käibinud kroonides - üle ühe miljardi)! Kas need kasutamata rahalised vahendid viidi üle järgnevatesse aastatesse? Vastus on - ei. Ka kütuseaktsiisi ülelaekumine ei läinud teedeehitusse.

Selle valguses on piinlik kuulata juttu, et meil pole Eesti teede jaoks piisavalt raha.

Teed ja maksumaksjad

Samal ajal kui teekasutajad on ausalt tasunud kütuseaktsiisi ning eeldanud, et nad saavad vastu normaalse teehoiuteenuse, on lood teehoiusüsteemis, pehmelt öeldes, korrast ära. Ka riigivõim peab käituma oma maksumaksjatega ausalt. Mitte nii, et korjame maksu kokku, aga teekasutajad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Kuidas peavad KOV-id, sh Tallinn, selles riigipoolses alarahastuses hakkama saama?

Kahtlemata on palju ära teha teehoiu finantseerimise optimaalsuse tagamiseks. Siia kuuluvad uuenduslike tehnoloogiate kasutuselevõtt, teede projekteerimise ja ehitamise normatiivide kaasajastamine, tee-ehituse ja teehoolduse kontrolli tõhustamine jne.

Tallinn on üles näidanud initsiatiivi ning linnavolikogu otsusega määratlenud aastateks 2013-2018 linna teede seisundi parandamise ettepanekud ja meetmed.

Osa abinõusid ja lahendusi eeldab koostööd Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, Maanteeametiga ja Tallinna naabervaldadega. Tallinna ja selle naabervaldu huvitab eelkõige efektiivne transpordivõrk koos ohutu liiklusega. Praegune Tallinna ja Toompea vastandumine läheb meile kõigile väga kalliks maksma.

Teed ja autod

Kõik ei ole seotud ainult tee-ehituse ega -hooldusega. Kuna auto on Eestis vabaduse sümboliks, siis ratsionaalsed vastuväited autostumise vähendamiseks veel ei mõju. Kahjuks on valglinnastumine ning vähene koostöö Tallinna naabervaldadega meie kõigi konkurentsivõimet tõsiselt mõjutanud. Väheefektiivne liiklussüsteem, ühistranspordi nõrkus, laste- ja haridusasutuste lokaalsusprobleemid suurendavad kõvasti perede kulutusi.

Praegu peame veel vastu. Maksame kalli kütuse eest ja tasume autoliisingut. Kui kaua?

Arengu võti on töökohtades ja kõrget lisandväärtust looval tööl. Transpordisüsteemil on siin suur roll.

Kas lahendus on laiemates teedes, eritasandilistes ristmikes - ehk veel suuremas rahas? Ühissõidukite eelistamisest pole kindlasti pääsu, nagu ka bussiradadest. Kuid ka siin pole lihtsaid lahendusi.

Elamud töökohtadele lähemale? S.t arendada Tallinnas hoopis elamuehitust, sh soodsa üüriga munitsipaalelamufondi? Eelkõige mõeldes siis noortele ning neile, kelle sissetulekud ei võimalda eluaset omada, vaid üürida?

Või rajada koostöös riigivõimu ja naabritega eliitkoolid hoopis Tallinna lähivaldadesse ning suurendada töökohtade arvu seal?

Meil on vaja visiooni, koostööd ja kompetentsust.

PRIIT WILLBACH, ehitusinsener, tehnikateaduste doktor

[fotoallkiri] KUHU EDASI? Ühiskond vajab visiooni, kuhu edasi areneda, kirjutab teedeinsener Priit Willbach. Kas ehitame elu üles rohkele teedekasutusele (mida me ei jõua kinni maksta) või ehitame majad töökohtade lähedale?

Jaga |