Rahvastiku vananemine kui väljakutse

Sakkeus nentis, et vananemine toimub kõigis maailma rahvastikes ning seda võib vaadelda kui ühte peamist protsessi innovatsiooni survestajana. See seab olulised väljakutsed ka Eesti ühiskonnale, mis peab kohanduma muutustega väga erinevates valdkondades, nagu pension, tervis, elamu, maksud, transport, info, regionaalvaldkond, sotsiaalteenused, sotsiaalkaitse jms.

Väga oluline on mõju majandusele - pikenenud eluiga võiks kaasa tuua ka töövõimekuse kasvu: inimestel on võimalik vanemas eas uusi oskusi omandada ja kasvava haridustaseme juures neid oskusi ka uutes valdkondades rakendada. „Iseküsimus, kas Eesti majandusarengu suunajad ning ühiskond tervikuna seda veel lisaväärtusena oskavad näha," rääkis Sakkeus.

Ettekandja viitas, et eelmisel aastal käivitati Eestis rahvusvaheline vanemaealiste uuring SHARE, mis küsitleb küsitluslaines enam kui 6000 inimest (üle 50-aastased ja vanemad), kes esindavad ligi poolemiljonilist rahvastikurühma.

„Uuring võimaldab jälgida, kuidas areneb rahvastiku töövõimekus ja tervis, mis aitavad kaasa vanemaealiste suuremale ning kauaaegsemale kaasamisele aktiivsesse ellu. Uuringu kaudu saame järgmiste aastate jooksul ka vastuse, kuivõrd Eesti majandusstruktuur on üldise arengutrendiga arvestanud ning millised majandusstruktuurid selle teadmisega ka kohanduvad."

Sakkeuse sõnul tekib rahvastiku vananemisega uut laadi tööjõud - kogemustega, tasakaalukas, lojaalne, vähenenud võistlevate huvidega. „Samas tõstatab vanemaealiste kasutamine tööjõuna küsimuse: kust leida tasakaal otsese tööjõukulu ja suurenevate kaudsete tööjõukulude - ümberõpe või töökoha kohandamine vanemaealistele - vahel? Kuna elanikkonna haridustase kasvab pidevalt, asuvad vanemaealistele sobivad rakendusalad pigem viiendas sektoris (tervishoid, haridus, teadus, loomemajandus), teatud määral ka neljandas sektoris (transport, kaubandus, kommunikatsioon, finants ja valitsemine), kuid vähenevad oluliselt primaar- ja sekundaarsektoris."

Sakkeuse hinnangul pole rahvastiku vananemises kui protsessis otseselt midagi uut. Rahvastiku vananemine on demograafilise üleminekuga rahvastikuprotsessides toimuvate muutuste - sündimuse ja suremuse languse - üks peamisi tulemprotsesse, mis said alguse Euroopa riikides enam kui 150 aastat tagasi.

„Kui 150-aastast rahvastikuprotsesside kulgu, mis vananemist määratlevad, saab arvude najal hästi jälgida Rootsi näitel, siis Eesti puhul on veel pikk tee käia nii pika andmerea tekkeks. Ometigi, Rootsi kuninga akt 1686. aastast rahvastikuandmete jäädvustamise kohta annab aluse loota, et saame ka Eesti kohta samalaadsed andmed kunagi esitada. Ehk siis ei oleks Eesti rahvastiku vananemise kiire kasv tulnud teatud perioodidel üllatusena, sest see on tekkinud ja jälgitav olnud ju juba kümnendeid," sõnas Sakkeus

.

Veel fakte Sakkeuse ettekandest

•l     Esimesest Eesti rahvaloendusest möödunud 130 aasta jooksul on 65-aastaste ja vanemate elanike arv Eestis neljakordistunud. Eriti kiire kasv on toimunud viimase 20 aasta jooksul, peamiselt rändelise rahvastiku toel.

•l     Viimase 40 aasta jooksul on kahekordistunud 85+ elanike osakaal, viimaste aastate juurdekasv on üle 6% aastas.

•l     Täna sündivatest eestlastest rohkem kui pooled elavad enam kui 80-aastaseks.

•l     Eestlaste keskmine vanus on 130 aasta jooksul kasvanud üle 16 aasta (23,5-lt 39,5-ni).

•l     Rahvastiku vananemise protsessis:

•r    vähenenud on bioloogiliste laste arv, kuid teatud põlvkondade jaoks on kasvanud üleskasvatatavate laste arv;

•r    väiksem on alanevate sugulaste ja külgnevate sugulaste arv; lähivõrgustike sotsiaalne koosseis on oluliselt teisenenud;

•r    toimunud on muutused kooselu institutsioonis;

•r    kooselud (sh abielud) ja lahkuminekud on muutnud lähivõrgustike koosseisu, kaasates võrgustike hulka nn ekside ülenevad, külgnevad ja alanevad sugulased;

•r    teisenenud on põlvkondadevahelised suhted.

Tallinna Ülikooli pressiteatest

Jaga |