Riik, kodanik ja nende vastastikune huvi

TAIVO-AHTI ADAMSON,      06. märts 2002




Milleks minule kui Eesti Vabariigi kodanikule Eesti riik? Olles oma maksud ausalt ära maksnud, eeldan, et riik hoolitseb oma kodanike heaolu eest. Miks peaks ma aga uskuma, et majandusliku heaolu kasvuga minu heaolu paraneb, kui tööpuudus Eestis kasvab, kihistumine suureneb ja suurem osa elanikkonnast pettub oma riigis.

Kas usk oma riiki peaks tulema sellest, kui tänased päevalehed tegelevad välisomanikele kasumi teenimisega ja kirjutavad Eestist ainult kui midagi halba nähakse. Kas tõesti on nende eesmärk paljastada Eesti kui riigi kuritegelik iseloom?
Valitsuse patutegusid tuleb loomulikult päevavalgele tuua. Aga kes peaks vastutama, et riik oleks oma kodaniku silmis positiivne nähtus? Kust ma teada saaksin?
Kas ma ostan mõnda lehte ikka veel sellepärast, et ma arvan, nagu oleks see Eesti leht? Suurem osa inimesi elavad ikka veel usus, et leht kirjutab tõde. Aeg, kui tuli lugeda ridade vahelt, on ju möödas. Kelle huvides ja miks sellised lehed ilmuvad?
Kui teoreetiliselt on meedia eesmärk olla avalik foorum ühiskonda edendava missiooniga, siis tänane meedia roll on põhiliselt olla meelelahutaja ja ennast müüa. Ja et müüb negatiivne uudis, siis me teamegi ja saame pidevalt infot juurde, kui halb on meie riik. Eesti kommertslehtede roll poliitika vahendajana on täna ainult manipulatiivne müügistrateegial põhinev tegevus. Täidetakse erinevaid tellimustöid ja ollakse valvel, et keegi ei tuleks pirukat käest võtma.

Siseministeeriumi missioon

Rääkides riigi positiivsest mainest, on seni tegeldud ainult investeeringuid vahendavate ja turismifirmade survel Eesti kui odava tööjõu ja lõbustuskoha reklaamimisega. Väikeriik peaks aga globaalses konkurentsis püsima jäämiseks leidma endale identiteedi ja ühise mõtte. Selle peaks rahvaga läbi arutama nii, et enamus ühiskonnast mõistaks, seda toetaks ja toimetaks eesmärgi nimel.
Kindla identiteedi puhul saab paremini tunnetada oma kohta Euroopas ja globaliseeruvas maailmas. Seda saavad teha ainult kodanikud ise. Isegi kui me juba täna alustaks, puuduvad meil ometi sellest huvitatud meediakanalid. Loomulikult on päevalehed valmis teatud tingimustel leheruumi müüma. Kas nad on aga nõus müüma pinda aruteludeks, millega piirataks nende tänast totaalset "vabadust" anda Eesti riigile omadel tingimustel "pasunasse"? Kui midagi on valesti, saab alati väikeses kirjas kusagil nurgas vabanduse ära tuua.
Seni oli see temaatika eikellegimaa. Lõpuks tundub, et see on saamas koos kodanikualgatuse ja kogukonna aktiivsuse küsimustega Eesti riigis siseministeeriumi ülesandeks, nagu on paljudes Euroopa riikides. Kujuneb arusaam, et riigi siseelu korraldamine pole ainult politseile suuremate võimaluste loomine. Kodanikud vaatavad ootusrikkalt uue siseministri Ain Seppiku poole.
Olles aastaid tegutsenud poliitikas, omades teadmisi juriidikast ja politsei vallast, on Seppikul kõik eeldused, et viia süsteem tasakaalu. Üsna söötis põld kodanike riigile lähemale toomiseks esitab tõsise väljakutse. On ju ka alles hiljuti aru saadud, et ennetav tegevus annab pikemas perspektiivis paremaid tulemusi.
Kui raha järjest enam ennetustegevusse suunata, siis näib see algajale ajakirjanikule nappide ressursside raiskamisena. Tegelikult annab parima lõpptulemuse just ennetav tegevus tasakaalus repressiivse tegevusega. Ennetus kohest tulemust ei näita, aga loodetavasti vaatab uus siseminister oma ametit pika perspektiiviga.

Milleks on hea odav riik?

Mitu erineva maailmavaatega erakonda räägib, et riiklikke kulutusi tuleks kokku hoida. Otsitakse teid, kuidas kodanikule teenust odavamalt pakkuda. Kas aga kodanikule on vaja riiki kui teenindusasutust?
Sellise mõtlemise puhul peaks piisama teeninduskombinaadist. Ja on ka kodanikule ükskõik, kes kombinaati juhib. Inimestele jääks ju ka näiliselt rohkem raha, kui tulumaksu vähendada. Väga populistlik ettepanek. Kui aga teenindus oleks ainus, siis milleks meile veel oma riik? Siis peaksid ju kõik maksude maksmisest loobuma, oma riigi mängimise lõpetama ja elama nagu metsikus läänes. Küllap kunagi mingi isereguleeruv mehhanism jälle tekib. Kui selleni vastu peame.
Sama pilt kangastub, sest ilmselt varsti teeb mõni populaarpoliitik ettepaneku tulumaks üldse kaotada. Riik on oma varad enamuses erastanud, seega pole enam ka hoobasid, mille abil asju korraldada. Tunnetatakse, et juhtida enam ei saa, siis on lihtsam alla anda. Mida sa üldse juhid, kui vastutuse mehhanismid on siiani paika panemata. Iga ministeerium on omaette vürstiriik.
Minu kaastunne peaministrile, nii endistele, olevale kui tulevale! Turukaupleja tunne võib sel toolil istudes olla, juhtimisest pole meil aga juttugi.
Suund ongi täna sinna, et lõpetame oma riigi mängimise ja anname korraldamise Brüsseli hooleks. Toimis selline süsteem vene ajal, toimib ka euroopa ajal. Et seadusandlusliku regulatsiooni kaudu võiks midagi korraldada, ei usu varsti enam optimistidki.
Nii tundubki lausa kohatu rääkida vajadusest rahastada maksumaksja vahenditest kodanike omaalgatust. Aga odavama teenuse saamiseks on ka pakutud, et anname osa teenuseid üle "mittetulundusühingutele". Kõlab ahvatlev, kuni ei süvene.
Ühtepidi on see lihtsalt üks juriidiline vorm tegutsemiseks ja miks ta peaks odavam olema! Teistpidi, kui arvatakse, et sel on midagi pistmist vabatahtlikkuse ja omaalgatusega, siis see ei ole seaduses määratletud. Arusaamad ei kehti ainult sellepärast kui keegi tahab nii. Kui aga kodanikualgatus allutada konkurentsi reeglitele, siis ei ole varsti enam tegu kodanikualgatusega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)