Koolera või kolesterool, mis seal vahet!

ANDRES ELLAMAA, neurokirurg

Teadmine, et tervishoiu ja arstiabi korraldus on tavainimese elus tähtsad asjad, eelmise Riigikogu liikmete ajuaparaati kahjuks ei külastanud. Siit tulenevalt siis aulikud poliitikadaamid ja -härrad panid küll enamuses end  kirja „riiklikult tähtsa küsimuse" arutelule, kuid lahkusid üpris kähku - loodetavasti valijatega kohtuma.

Riiklikult tähtis küsimus

Nii juhtuski, et Toompea suures saalis arutasid riiklikult tähtsat küsimust  mõned meedikud, mõned  opositsiooni esindajad ja suur hulk tühje toole. Riigikogulaste huvipuudus riiklikult tähtsa küsimuse vastu ongi põhjus, miks taavi-rõivased ronivad aeg-ajalt kõnepulti  ning lubavad sealt endale ülimalt ülbeid ja kahjuks võhiklikke arvamusavaldusi. Olgu need siis kinnitused töövõimetuslehtede ja jalgpalli vahelisest seosest või emapalga olulisest mõjust Eesti demograafilisele olukorrale.

Või pangem kõrvuti 9. veebruari  Postimehes kirjapandud erakondade seisukohad, mis kõik toonitavad haiguste vältimise tähtsust, ja te veendute, et tegelikult on lehvimas ilus ja innustav  loosung - kuid kuidas selle all sammuda, ei teata. Ega parem polnud ka parlamenti pürgivate üksikkandidaatide ettekujutus. Vaid üks neist, arstiteaduse professor, meenutas, et inimese ja rahva tervis peaks olema rahuajal tõesti riiklikult tähtis küsimus.

Hirmuäratav, et Riigikogu uuenemine oli minimaalne ja lootus arusaamiste uuenemisele kustumas. Oleks see vana/uus saadikutekorpus tundnud vähimatki huvi siinkäsitletava probleemistiku vastu, oleks neid ehk olnud ka veidi enam kui 4-5 saadikukandidaati, kes osalesid hiljutisel arutluskoosolekul, mille korraldasid Patsientide Esindusühing ja Eesti Arstide Liit.

Oleks tasunud - sõnadeks formeeritud mõte on ju suur väärtus. Seni kuni  sõnade sisu üle ei mõtiskleta, jäädaksegi targutama, tegelikult enesele aru andmata, millest jutt käib, kas koolerast või kolesteroolist.

Tervishoid ja arstiabi

Pahatihti kiputakse unustama, et tervishoid on tegevus, mis peab aitama vältida haiguste, vigastuste, väärarendite jmt teket. See on pikaajaline kaugele suunatud sihikuga tegevus, mille puhul arstide roll piirdub pigem nõuandva spetsiifilise teadmusega, mitte vererõhu ja kolesteroolitaseme mõõtmisega.  Tervishoid on riigi esmane vastutusala. Arstiabi on aga tegevus, milles osaleb arstlikku ettevalmistust omandanud isik abivajaja vaevuste leevendamiseks ja tema terviserikete vähendamiseks. Seega tervishoid on strateegia, arstiabi - taktika. Esimese tulemuslikkust saab hinnata vast paarikümne aasta pärast, teist aga õige pea. Muide, vahemärkusena ajakirjanikele: õnnetuskohale esimesena jõudnud turvamees ei anna arstiabi, vaid esmaabi.

Arstiabi iseenesest on arstide ja patsientide vaheline probleem. Poliitiliste diskussioonide teema peaks olema, kas ja missugusel moel valitsus ja kohalik omavalitsus peavad või võivad arstiabikorraldusse sekkuda. Praegu on need võimalused ja ka vahendid üpris ahtad. Perearstindus on delegeeritud äriühingutele ja äri on meie riigis pühaks kuulutatud.  Tulemuseks on mitmepäevased ootamised esmasele arstivastuvõtule pääsemiseks ja mõne perearsti kirglik soov saada iga tegevuse, sh vererõhu mõõtmise eest, lisatasu. Täiesti on ununenud need printsiibid, mille järgimise lubadusega hullutati avalikkust poolteist aastakümmet tagasi, kui tehti põhjalik esmatasandi arstiabi reform ja arstid pidid hakkama tegutsema ettevõtjatena.

Kindlasti on esmatasandi arstiabi korraldus kohalike omavalitsuste probleem, ja jätta see vaid ettevõtjaks sunnitud perearstide õlgadele on ülimalt vastutustundetu. Kui suhtume perearsti tegevusse üksnes ärilisest, tasuvuse aspektist, siis pole imestada, et maakohtadesse ei jagu enam arste.  Lahkuvad poepidajad, postkontorid ja pangad. Arstid-õed lahkuvad ka, ning lohutada end lootusega, et küll nad kunagi tagasi tulevad, on üpris lapsemeelne. Ei tule. Lahkumise põhjus pole mitte ainult ebakindlus homse suhtes, vaid  ka tänane ebaõiglus. Mitte see, et perearsti palk siin on pea kolm korda väiksem kui Rootsis, vaid ka see, et proportsioone järgides peaks meie riigikogulase palk olema kolm korda madalam praegusest. Ka õiglus on poliitikaküsimus! Pealegi arst saab end müüa kogu maailmas, riigikogulane vaid  kohalikul promenaadil.

Kas arst ravib või osutab teenust?

Seadusandja  peaks endale selgeks tegema, mis elukas on "tervishoiuteenus", millest jälle tavatsetakse rääkida ja mis on ka kindla koha leidnud seadusaktides. Kas arsti töö on tervishoiuteenus või midagi muud?  Kas saunamehe vihtlemistöö ei ole tervishoiuteenus nagu kojamehe liivaviskaminegi? Tervise hoid ju puha.

Eks see „terviseteenus" pärine meie seadusekirjutajate lingvistilisest ettevalmistusest. Vähegi mõtlejat inimest peaks panema kahtlema mõiste „erakorraline haigestumine", millest ka kasutusel olev nuritermin "plaaniline haige". See peab ikka päris vaimse tervise häirega olema, kes endale haigust planeerib. Haiguse tulekut võib küll ette näha ja heal juhul sellest ka kõrvale põigelda, kuid üldjuhul on haigus tõbisele ikka ootamatu ja planeerimata tegevus.  

Pigem võiks ravimist pidada plaaniliseks või edasilükkamatuks. Kuid hädalist see jaotus vaevalt  rahuldab. Haige tahab abi täna, nii kiiresti kui võimalik. Miks peaks tema ainus ja kordumatu elu mööduma valuvaigisteid närides ja plaanilist ravi oodates? Lõppkokkuvõttes ei anna ju ootamine haigekassale raha juurde. Aeg on kriitiliselt läbi vaadata ravikindlustuse poolt korvatavad arstiabiliigid ja korvamise metoodika. Ilmas on palju haigusi, mis küll ei tapa, kuid röövivad kuudeks nii eneseabistamisvõime kui ka sissetulekud.

Mis maksab ootamine?

Kahetsusväärselt ei ole ei poliitikameestelt ega haigekassalt tulnud algatust arvutada, palju läheb tegelikult maksma perearsti ja siis eriarsti vastuvõtu ootamine, diagnostiliste uuringute ootamine ja haiglaravi ootamine. Ootamine ongi see, mille üle kurdavad  lõputuis küsitlustes osalenud. Paratamatult jõuavad ka poliitikud, lõppude lõpuks lihast ja luust surelikud, tõdemuseni, et kohati on pagana raske arsti vastuvõtule sattuda. Kurdetakse pikki järjekordi, kuigi probleem on tegelikult ooteajas. Järjekord on inimeste hulk, kes soovivad teatud eriala arsti külastada. Ooteaeg on aeg, mida kaotatakse, oodates arstiabi teatud kindla arsti või haigla poolt.

Kahetsusväärselt on meie arstiabi rahastamine sätitud nii, et samal ajal kui ühes raviasutuses kistakse end tööga lõhki, on paari kilomeetri kaugusel arstid ja ravivõimalused, kuid ei ole lepingut haigekassaga. Kõik sõltub rahavoogudest, mida haigekassa juhib. Mitte kõik operatsioonid ja protseduurid ei pea toimuma nn tipphaiglates, vaid neid tehtaks suurepäraselt ka maakonnahaiglas. Jõuamegi taas teravaima küsimuseni: kas ravimise eest peab haigekassa tasuma raviasutusele (arstile), või peaks ta hüvitama raviks tehtud kulud kindlustatule? Viimase variandi puhul langeks patsiendil ära vajadus sõltuda haigekassa ja raviasutuse vahel sõlmitud lepingust, vaid ausse astuks haige õigus valida endale arsti. Ülim aeg on muuta  patsiendi, ravija ja rahastaja vaheliste suhete paradigmat, mitte ainult nutta raha vähesuse üle, langetada hindu ja "suurendada juhtude arvu".  Viimane meenutab 1970-ndaid, kui piim muutus poes üha lahjemaks, kuid liitreid tuli juurde.

Muide, allakirjutanu ei saa kuidagi aktsepteerida ravikindlustusseaduse §25, mis ütleb, et ravimine (tervishoiuteenus!!) on kindlustushüvitis. Ei ole! Hüvitis on vähemalt eesti kirjakeele seletussõnaraamatu järgi kahjutasu, millegi heakstegemine, korvamine. Argimõistus ütleb, et arstiabi ei saa kuidagi olla hüvitis, vaid üks tehinguobjekt, mida ostetakse ja müüakse. Nagu leiba või vorsti. Olgu see seadusandjale mõtiskluseks.

Hooldus või ravi?

Mis tahes haigus võib meid viia olukorda, kus arstlikud vahendid on suurel määral ammendunud ja jääb üle loota vaid ajale kui universaalsele ravitsejale. Seda perioodi patsiendi elus ja haiguses on hakatud uhkelt nimetama hooldusraviks. Kas „hooldus" või „ravi"?  Need mõisted on eesti keeles päris hästi defineeritavad. Nuritermin hooldusravi on ilmale sünnitatud vaid selleks, et ammutada raha haigekassast. Hoolduse korraldamine on ennekõike kohaliku omavalitsuse ja hädalise lähisugulaste mure.

Kahetsusväärselt on meie innukamad poliitikud jätnud hoopis tähelepanuta asjaolu, et kümned tuhanded noori tööealisi maailma laiali rännanud eestlasi tähendab samavõrra ka oluliselt teravnenud probleeme vanurite ja haigete hoolduse korraldamisel siin, Eestis. Ja rääkida sündimuse olulisest suurendamisest või meie demograafilise olukorra parandamisest praegu, kui lastetegemiseas inimesed on sunnitud lahkuma kodumaalt, on lihtsalt rumal.

Niisiis, poliitikainimeste tegevuse või tegevusetuse tulemusel on me pisikene riik jõudnud olukorrani, kus rahulolematud on nii ravi vajajad kui ka ravijad. Kõik nad on lubanud või lubavad olukorda parandada. Teod aga algavad mõtlemisest. Kuidas saab olla mõte selge, kui sõnade sisu on hämar?

Elu on liialt lühikene ja habras nähtus selleks, et meid hullutada vaid tuleviku-ulmadega või läbimõtlemata lubadustega.

ANDRES ELLAMAA, neurokirurg

[esiletõsted]

Perearstindus on delegeeritud äriühingutele ja äri on meie riigis pühaks kuulutatud.

Arstid-õed lahkuvad ka ning lohutada end lootusega, et küll nad kunagi tagasi tulevad, on üpris lapsemeelne. Ei tule.

 Arst saab end müüa kogu maailmas, riigikogulane vaid  kohalikul promenaadil.

Jaga |