Kuidas tutvuda kodumaaga pakitseva põie kiuste?

TOIVO KEVA,      04. oktoober 2006


Kunagi tehti suur number sellest, kui Toompea sai esimese euroopaliku ja ajakohase tasulise WC. Pilamine "miljonipeldiku" ümber käis kuude viisi, ehkki keegi ei märganud küsida, kas selleta oli kuidagi parem. Mõne "tarkpea" meelest olnud see liiga luksuslik meie tagasihoidliku maalähedase pealinna jaoks. Arvesse ei võetud aga ühe vesikloseti rajamisega seotud tõsiseid veevarustus- ja kanalisatsioonikulusid, rääkimata sesasorti sanitaarrajatise jaoks vajalikust kallist elektroonikast.

Tallinna vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. See seab kõrgendatud nõudmisi kõigi teenuste suhtes, mida peame meie pealinna külastavatele tuhandetele väliskülalistele iga päev pakkuma. Esimene korralik tualett ei oleks pidanud saama sõimuvalingu osaliseks, vaid seda oleks pidanud seadma eeskujuks kümnete samasuguste kõige kiiremal rajamisel Tallinna käidavamatesse kohtadesse, eelkõige turismiobjektide lähedusse. Selle asemel raisati mõttetult aega vastastikustele poliitilistele süüdistustele.

Saadame nobelisti võpsikusse

Kui Tallinnas on sellealased asjad hakanud pisitasa paigast nihkuma, siis muu Eesti on endiselt võpsikuskusejate tõotatud maa. Mis sest, et juba aastaid on „metsapeatuste" tegemine sõitjate loomulike vajaduste rahuldamiseks keskkonnaministri korraldusega karmilt keelatud. Ärgem rääkigem sellest, et niisugune toiming on eetilisest ja esteetilisest küljest sügavalt küsitav. Eriti kui mõelda näiteks väärikatele välisdelegatsioonidele, kes pealinnast kaugemale sõidavad. Kohatu oleks mõnd atasheed või Nobeli preemia laureaati saata lepavõssa põit kergendama. Aga mis teha, kui sadade kilomeetrite ulatuses pole maanteede ääres ühtki vähegi korralikumat avalikku WC-d?

Paljud Eesti teedel kulgevad moodsad bussid on varustatud tualettkabiiniga. Paraku on selle kasutamine sõidu ajal enamasti blokeeritud. Kui bussis on näiteks kuni 80 reisijat ja kõik nad tahaksid 3–4 sõidutunni jooksul pisikese mahutavusega käimlat kasutada, muutuks ühissõidukis viibimine peagi üsna talumatuks.
Olen oma tööga seoses pidanud sageli kaasa sõitma bussides, kus on 50–80 koolilast. Raske ja piinlik on näha, missuguseid kannatusi see noorte inimeste füsioloogiat arvestades tekitab, kui bussitualetti kasutada ei saa, aga "metsapeatusi" ei tohi enam teha. Sest keelatud peatus võiks kaasa tuua näiteks integratsiooniprojektile antavast toetusest ilmajäämise eeskirjarikkumise pärast.

Tualett iga 50 km kohta

Eks katsuge sõita Tallinnast Jõhvi bussitäie noortega. Kas teate Peterburi maantee ääres enne Ida-Virumaad mingitki korralikku kohta, kus võiks anda 50 lapsele määrustepärase võimaluse tualetti kasutada? Võib-olla leidub mõni söögikoht, mida annab ära petta, tellides paar karastusjooki ja saates siis lapsed tualetisappa, aga iga kasutaja eest peab ikkagi eraldi tasuma.

Pole isegi lihtsaid bensiinijaamu, milles oleksid viisakas käimla ja esmased hügieenivõimalused. Ei hakka rääkimagi spetsiaalsest WC-plokist autoturistide jaoks, mis on Euroopa peamaanteedel üldjuhul olemas iga 50 km tagant. Pealegi, mittetulundusühingul pole mõeldavgi tasulise tualeti kasutamist projektikuludesse kanda.

Eesti on kaunis maa ja meie majandus areneb praegu tormiliselt. Paraku mõtteviisid ei taha muutuda sama kiiresti ja õiges suunas.

Mis Euroopa Liidu liikmesriigist või üldse tsiviliseeritud maast saame kõnelda, kui inimeste normaalsete füsioloogiliste vajaduste rahuldamist blokeerivad tavaline mõtlematus või lihtne hoolimatus?

Kodanikualgatuse korras küll nõutakse neljarajalist Tallinna–Tartu maanteed, kuid kas ei peaks esmalt nõudma praeguse maantee ja muude peamiste magistraalteede äärde vähemalt nelja sellist avalikku tualetti, mis ei teeks meie rahvale häbi ka suvalise väliskülalise ees. Kui teater algab garderoobist, siis kultuurriik vaieldamatult algab korralikust tualetist. Meenutagem või president Lennart Mere kunagist kurikuulsat osutust Tallinna lennujaama räpasele peldikule!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)