Heaoluühiskonna tagab astmeline tulumaks

FREY-CHRISTIAN FERNELIUS M.A.,      05. november 2003


Olen juba pikemat aega Kesknädala lugeja ja mulle meeldib see väljaanne väga. Väliseestlasena tahan, et saaksin tänapäeva Eesti elust mitmekülgset informatsiooni. Kahjuks unustatakse teistes trükiväljaannetes (Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress jne) tavainimene tihti ära ning keskendutakse liialt nn eliidile. Ja kuigi Kesknädalale heidetakse sageli ette, et see on oma seisukohtades kollane, pean rõhutama, et haritud inimesele pakub just Teie nädalaleht rohkem analüüsivaid artikleid kui mõned teised Eestis ilmuvad ajalehed, mille (kahjuks tihti) madal intellektuaalne tase välismaalasest lugejat hämmastab.

Suure huviga jälgisin Teie lehes ilmunuid artikleid Eestist ja Euroopa Liidust. Võin öelda, et võrreldes teiste Eestis ilmuvate väljaannetega püüdis Kesknädal minu arvates Euroopa Liitu puudutavaid asju reaalselt ning võimalikult mitmekülgselt kajastada. Tavainimesele ongi tähtis, et asju arutataks erinevaid vaatekohti silmas pidades.
ELi liikmeks saamine pole mingisugune "ime", mille kaudu elu kohe ideaalseks muutub. Vastupidi. Tasuks rohkem arutleda selle üle, miks Lääneriigid nii innukalt uusi liikmeid (eriti endistest idaploki maadest) juurde soovisid? Kas küsimus oli heategevuses? Tahtes aidata inimesi, kellest suur osa elab alla rahvusvaheliselt defineeritud vaesuspiiri (Eestis momendil neljandik elanikkonnast)?
Mina isiklikult kahtlen selles. Pigem oli küsimus majanduslikes huvides: uued liikmesriigid pakuvad Lääne suurfirmadele odavat tööjõudu ning madalaid makse, mistõttu viimased oma tootmistegevuse just nendesse riikidesse viivad. Välisfirmade eesmärgiks pole kindlasti Eesti majanduslikku olukorda muuta, sest see oleks nendele kahjulik.
Vaadake näiteks, mil viisil mõned Soome firmad Eestis tegutsevate ametiühingutega - mis vähemalt teoreetiliselt peaksid töötaja õigusi ning huvisid kaitsma - suhtlevad? Firmad lihtsalt keelavad ametiühingute tegevuse oma firmas ära. Selline käitumine oleks Soomes võimatu ja sellest on Soome ajalehtedes viimasel ajal ka palju kirjutatud.
Loomulikult pole õige ainult välisriike Eesti "jamades" süüdistada. Palju suuremas ulatuses on süüdi Eesti neoliberaalne eliidi heaolule keskenduv valitsus. Praeguse valitsuse omakasupüüdlik tööstiil tekitab välismaal hämmastust ning kohati ka ärritust. Hea näide sellest on Rootsi peaministri Perssoni hiljutine kommentaar Helsingis, kus ta imestas, miks Rootsi ja teised Lääneriigid on sunnitud Eesti heaoluühiskonda rahastama, kui Eestil on julgust olukorras, kus sotsiaalse toetussüsteemi ülesehitamisele raha napib, alandada oma tulumaksuprotsenti.
Mõned poliitikud ei ole ilmselt veel aru saanud, et ELi liikmeks olek ei tähenda ainult oma kasu taotlemist, vaid vajab ka tahtmist mõista teiste riikide aspekte erinevates küsimustes. Näiteks millised tagajärjed ootavad Eesti naaberriike Soomet ning Rootsit, kui maksude erinevus on nii suur.
Olen kindel, et rootslastel või soomlastel poleks midagi selle vastu, et Eestit rahaliselt toetatakse, sest majanduslikud tingimused Skandinaavia riikide ja Eesti vahel on niivõrd erisugused. Probleemiks on ainult see, et Eesti valitsus ei näita ühtegi märki, et tahab tavainimese olukorda parandada. Kardetakse, et sotsiaalse heaolu parandamiseks eraldatud summad abivajajateni ei jõuagi.
Välismaalasena Eestit külastades on mul väga halb tunne, kui näen tavainimeste igapäevseid elu-olu raskusi. Tekib küsimus, mis üldse on inimväärtus? Kus kulgeb piir inimväärse ja mitteinimväärse elu vahel? Kas on näiteks inimväärne elada korteris, kus vesi tilgub laest läbi ja kus talviti on külm, sest pole raha kütte ostmiseks? Kui vett tuleb tuua külakaevust, sest kõik tsentraalsed infrastruktuuri elemendid on privatiseeritud (vesi, elekter, side, transport) ja seepärast paljudele inimestele (eakad inimesed, invaliidid, töötud jne) kättesaamatud, kuna teenustasud on liiga kõrged. Ja kuidas on "mobiilsusega" - mis oli ka üks euroteemalistest loosungeist -, kui paljudel pole raha isegi linnasisese transpordi kasutamiseks, rääkimata siis veel linnadevahelise sõidupileti ostmiseks.
Ainuke tee nn heaoluühiskonna tekkimiseks Eestis oleks minu arvates just astmeline tulumaksusüsteem, mis tagaks inimestevahelise sotsiaalse võrdsuse tekkimise ning võimaldaks inimväärse elu kõigile. Küsimus pole kommunistlikus mõtlemisviisis, nagu tihti öeldakse, vaid lähtutud on demokraatlikust ning kristlikust printsiipist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)