Milleks tehti Velmanile kambakas?

TOOMAS ALATALU,      15. märts 2006


Lõpuks ometi saame rääkida meie erakondade välispoliitilistest erinevustest, sest ühel ja samal päeval (8. märts) ründasid Keskerakonda Res Publica välispoliitika vapiloom Marko Mihkelson (artikkel Postimehes) ja Reformierakond, kelle neli riigikogulast lubasid lahkuda Vladimir Velmani juhitavast Valgevene toetusgrupist tulenevalt Velmani mõtteavaldustest.

Kuna viimased olid tehtud tervelt nädal varem, lõhnab asi koordineerituse järgi. Huvipakkuv on seegi, et valitsust ründav Mihkelson ise tuuris parasjagu Riigikogu esindades USA kongressi kuluaarides...

Kuidas armastada Ameerikat?

Debatt Eesti välispoliitika üle on mõistagi tervitatav, ent tulenevalt meie ajakirjanduse kambareeglitest (üks välislugejaid arvestav päevaleht avaldab pigem valet, kui musta nimekirja kantud asjatundja artiklit) näeb minu kommentaar ilmavalgust vaid siin. Pealegi on loomulik, et Kesknädala kauaaegse autorina ütlen sõna sekka.
Esmalt väitest, nagu levitaks see leht "jõulist USA- ja NATO-vastasust". Julgen küll kinnitada, et Kesknädal on aastate vältel suutnud edastada kogu vaadete spektrit mõlemas küsimuses ning ka suhtumine näiteks Iraagi missioonisse on sarnanenud teistes demokraatlikes riikides ilmnenu ja ajalehtedes kajastatuga. Kui aga meenutada Res Publica võimukoalitsioonis olemise aegu, siis on tema ja mõne teise erakonna USA-poliitika olnud eristatavad terminitega „pimesi kaasaminek Valge Majaga" ja „kriitiline kaasaminek Valge Majaga".
Mitte ühelegi USA liitlasele ei saa teha heameelt tõdemus, et Bushi Iraagi-poliitika toetus tema enda kodus on langenud 31 protsendile. Küsigem otse: kas ka Eestil on selles oma osa? Julgen öelda, et näiteks sakslased tunnistavad seda täielikult, sest ega's muidu tegeleks Bundestag täna Saksa luurajate osa uurimisega sõjakäigu vallandamises.
Praegu on peaaegu kõigil selge, et sõjakäigu ettevalmistus oli puudulik ja et ameeriklastele söödeti – kolmandate riikide topeltagentide poolt – teadlikult ette valeinformatsiooni. Tulnuks igaks juhuks kasvõi pisut viivitada operatsiooni alustamisega, et kõik veel kord läbi kaaluda, ent terve Ida-Euroopa (kel ju oli kogemus Lähis-Ida rezhiimidega suhtlemisel!) ja Eesti (vaat et esimesena!) andis teada: mine peale! Nii nagu järgnevatelgi kuudel kiideti vähimagi aruteluta (tagantjärgi-arutelu Riigikogus on midagi muud, kui ministri poolt kärmelt otsustatu), kriitikast rääkimata, heaks iga uus otsus Iraagi „arengus".
Liitlaste esimeste kõikumiste puhul pidasid teatud USA poliitikud vajalikuks rõhuda nende tingimusteta toetusele, mis mõne valitsuse poolt sai ka kärmelt täidetud, ent mõistagi ei mõjutanud see sündmuste kulgu Iraagis endas. Muidugi tulnuks igal pisiliitlasel vastu küsida: mis ja kuidas saab edasi? Peaks ju ikkagi olema ilmne, et väiksemate liitlaste aktiivsus ühisaruteludeks ja kaasotsustamiseks on see tee, mis viib kriisikolde sulgemisele.

Kuidas Parts Taivani väisas?

Mis aga puutub „hajali välispoliitikasse", millega Mihkelsoni artikkel päädib, siis siin tasuks mehel küll oma erakonna tegusid esile tõsta. Nimelt tuleb eelmise aasta suurimate välispoliitiliste praakide hulka arvata kindlasti ekspeaminister Juhan Partsi väisang Taivani (suurem ämber, kui meid Läti ja Leeduga tülli ajanud Balti Assamblee „reform"). Mees, kes valitsusjuhina oli ajanud „ühe Hiina poliitikat", osutus ametist priiks saanuna „kahe Hiina poliitika"-meheks.
Meie parempoolsed poliitikud on oma kahepalgelisusega varemgi hiilanud, ent kui ekspeaminister Laari ja eksvälisminister Ilvese puhul piirdus see suhtumisega Balti naabritesse, siis Partsi salamisi tehtud tagajalakraapsul oli kõrge hind. Mäletatavasti on Hiina meid algusest peale põhimõttelistes küsimustes selgelt toetanud, ent nende Tallinna tulnud välisminister üksnes keerutas, kui rääkis Eesti-Vene piirilepingutülist.
Niigi asjatundmatust üles näidanud kodused ajakirjanikud (vaid mõned neist olid märganud ridade vahel olnud sõnumit Partsi salapärasest reisist) oskasid üksnes oma hämmingut vahtu lüüa. Opositsiooni ülesandeks aga ei saa olla valitsuse poliitika õõnestamine ega ka ekslike signaalide läkitamine maailma – neid viimaseid on Mihkelsoni artiklis mitmeid, ent minu poolt oleks taktikaliselt vale need üles lugeda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)