Eestlase ajalugu on üks suur müstika (15)

Jüri Kadak,      25. oktoober 2006


XV lugu

Balti alade iseseisvuse võti asub Varssavis

Kui Nõukogude Venemaa tegelik Kodusõja-aegne juht Lev Trotski poleks lähtunud sellest, et veri on paksem kui vesi, ning oleks hilisema marssali ja Tambovi talumeeste mõrtsuka Mihhail Tuhhatševski asemel (kelle "sõjakogemused" piirdusid I maailmasõjas Saksa sõjavangis laagrinaril istumisega) pannud Läänerinde etteotsa arukama väejuhi, kelleks oli kunagi pakutud August Kork, olnuks tegemist sõjalise operatsiooniga, aga mitte loobitud vilte ja vehitud loosungitega „Üle Valge-Poola laiba maailmarevolutsioonini!".

Poola kõigepealt

Siis oleks Jozef Pilsudskil ilmselt olnud peenike peos ja Poola püsimajäämine 1920. aastal võinuks jääda küsimärgi alla. Ilmselt sama saatust oleks võinud jagada ka Tartu rahu. Igatahes, kui sirvida ja analüüsida tänaseks juba narmendavaid-kolletavaid endise NSV Liidu Kindralstaabi ja tema akadeemiate arhiivitoimikuid, võib väita, et NSV Liit ei peatanud kordagi juba Tsaari-Venemaa ajal käivitatud läänesuunalist sõjalise planeerimise protsessi.
Sakslaste operatsioon "Barbarossa" loodi käigult ja „puhtalt lehelt", mis sõjakunsti kohaselt ei oleks väärinud kõrgemat hinnet kui ebarahuldav. Selle plaaniga võis demonstreerida küll Saksa sõjaväe kõrget taset, kuid polnud võimalik võita sõda. Venemaa analoogiline sõjaline planeerimine oli aga pidevalt täienev ja arenev analüütiline protsess, kus kasutati ära kõikide sõdade ja sõjateaduse kogemusi.
Läänesuunalistel sõjalistel operatsioonidel on üheks kohustuslikuks osaks alati olnud Poola vallutamine. Kui Poolal läks halvasti, olid järgmiseks söödaks alati Baltimaad. Nii oli Liivi sõjas ja Poola-Leedu sõdades Venemaaga, Põhjasõjas, 1918.-1920.aastal eestlaste, lätlaste ja poolakate vabadussõdades, 1939.a. Poola anastamisel ja ka 1944. a. suvel Valgevene operatsiooni käigus, kui Punaarmee liikus oma vägedega kõigepealt Varssavi alla ja Ida-Preisimaa piiridele, ja ning alles siis käivitas Balti operatsiooni.

"Vacietise plaan"

Juba enne punaste 1924.a. 1. detsembri riigipööramise katset Eestis töötas Töölis-Talupoegade Punaarmee kindralstaap intensiivselt läänesuunaliste sõjaliste plaanide kallal. Ka sõjaväeakadeemiate lõputööde kohustuslikeks teemadeks olid läänesuunalised sõjalised planeeringud.
Minu käsutuses on üks nendest – tolleaegse Punaarmee Sõjaväeakadeemia, hilisema Frunze-nimelise akadeemia kuulaja F. Zujevi lõputöö, mida juhendas punakindral Jukums (vene kirjanduses Johakim) Vacietis ja mis sisaldas järjekordset Poola ja Baltimaade vallutamise sõjaplaani.
Läti päritolu tsaaripolkovnik Jukums Vacietis läks ajalukku läti punaste küttide diviisi komandörina, kes päästis Moskvas V. Uljanov-Lenini 1918.a. suvel vasakesseeride mässu käest. Selle tänutäheks sai ta Punaarmee relvajõudude ülemjuhatajaks, kelle vahetul juhtimisel planeeriti pärast Bresti rahulepingu kehtetuks tunnistamist üldpealetung kogu läänesuunal, mille üheks fragmendiks oli meie Vabadussõda.
Kuid kui üldpealetung algas, oli Vacietis juba ametist prii, ning tema järeltulijad keerasid kogu operatsiooni tuksi. Vacietis aga pandi akadeemia professori ja vanemjuhendajana analüüsima ja uurima kogu läänesuunaliste operatsioonide ajalugu ja kogemusi ning koostama sellesuunalisi uusi operatiivplaane. Kui need olid korralikult vormistatud ja kaanestatud (seda on hiljem nimetatud ka "Vacietise plaaniks"), sai ta tänutäheks osutatud teenete eest viimase stalinliku Punatähe ordeni – kuklalasuna Lubjanka keldris.

Nimetatud uurimuste üheks väljundiks oligi eelpoolnimetatud F. Zujevi lõputöö ja selle juhendamine, mis oli sisuliselt Tsaari-Venemaa I maailmasõja aegse operatiivplaani edasiarendus. Viimane nägi kõigepealt ette kiiret Varssavi alla jõudmist ja tiiblöögi andmist Balti riikidele. Viimane sarnanes hämmastavalt 1939.a. ja 1944.a. Nõukogude sõjaliste operatsioonidega.

Igatahes nüüd, kui osa Venemaa KGB ja sõjaväe arhiive on avanenud uurijatele, võib väita, et Moskva sõjaline planeerimisprotsess ei olnudki nii suur saladus, kui seda on varem arvatud. Punakindralid tegid aastail 1922-1928 pärast Rapallo lepingut (16.04.1922) Weimari vabariigi ja tema ohvitserkonnaga küllaltki tihedat koostööd sõjalises planeerimises ning ühiste manöövrite korraldamises. Sellest pajatavad ka Moskvas asuvad Saksa trofeefondid. Kogu koostöö iva seisnes selles, et Poola peab vahelt kaduma.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)