Rohkem riigimehelikkust, valitsus!

EVELYN SEPP,      13. juuni 2007


Juuni alguses vaagis vähemusrahvuste kultuuriseltse ühendava „Lüüra" kutsel üle saja organisatsiooni aprillisündmuste mõju, eelkõige aga asetleidnu põhjusi ja tagajärgi. Mõistagi tunti sügavat südamevalu ja suurt vastutustunnet selle eest, kuidas Eesti kulgeb edasi. Kuna üritus oli esmajoones sisuline, mitte aga üles ehitatud propagandistlike loosungite esitamisele, ei pälvinud see valitsuse ega eestikeelse meedia vähimatki tähelepanu.

Kõiki põhjusi on raske loetleda, kuid neid võib õige mitu olla. Mäletatavasti on viimasel ajal kombeks kõike, mis kõlab valitsuse suhtes kriitiliselt, pidada riigivastaseks tegevuseks. Nagu oleks valitsus riigi sünonüüm?!

Teiseks kipub ka valitsus „ostma" vähemusrahvuste organisatsioone kui kaalukaupa, püüdes nendega „katuseraha" eest manipuleerida ning autoriteetse arvamuse pähe esitada vaid nende seisukohti, kes on nõus kaasa mängima nn juhitud demokraatias. Kes aga teemaga vähegi kursis, saab sellest paraku aru. Pole siis ime, et riik on samade ühenduste silmis end taas ja taas naeruvääristamas. Ja mitte niivõrd vaieldavate seisukohtade, kuivõrd tõeliselt kommunistlike tegutsemismeetodite tõttu.

Tõsi on, et tüüpiliselt puudub avalikkusel ettekujutus nende organisatsioonide reaalsest mõjust ja autoriteedist Eesti venekeelses kogukonnas. Ääremärkusena olgu öeldud: vene keel ei ole nende inimeste ainus emakeel, nagu valdavalt ei ole nad rahvuselt venelased. Need on mõjukate, hästi organiseerunud ja autoriteetsete liidrite juhitud kultuuriorganisatsioonid, kuhu on koondunud rohkesti integratsiooniprotsessi täiustamiseks vajalikku kompetentsiressurssi. Tegemist on valdavalt Eesti kodanikega, kes esindavad vaieldamatult kogukonna intelligentsema, teovõimsama ja lojaalsema osa seisukohti.

Tüüpilise kodanikuühiskonna puudujäägina on aga juhtunud see, mis hulk kordi varemgi. Riik ise ei ole nõudlikust partnerlusest vähimalgi määral huvitatud. Laua taha kutsutakse – kui üldse – sagedasti need, kellelt pole oodata midagi sellist, mis võiks valitsuse poliitikale varju heita. Seega ei ole suurt mõtet rääkida dialoogist, mis võiks lähendada konfliktis kaugenenud rahvusrühmi, s.o Eesti ühiskonda tervikuna, sillutada teed tekkinud pingete lahendamiseks. Inimestel, kes laua taha istuvad, puudub muutuste läbiviimiseks vajalik autoriteet; need aga, kel see olemas, ei kvalifitseeru kuuluma nn kodustatud vähemusrahvuste organisatsioonide ritta.

Selle asemel, et endale tunnistada, et nimetatud kogukonnal on liidrid ehk koostöö- ja läbirääkimispartnerid olemas, rääkimata märkimisväärsest poliitilisest esindatusest ka Riigikogus, otsib valitsus vene ärimeeste palvel venekeelsele kogukonnale uut esinduslikku poliitilist liidrit, nagu tunnistas rahvastikuminister Urve Palo hiljuti Riigikogu infotunnis. Teisisõnu – valitsus otsib spunki.

Kardan, et verivärske minister ei ole ise veel algustuhinas jõudnud mõelda sellele, kui nurka ta oma koalitsioonipartnerite poolt juba on mängitud. Mis integratsiooni, kelle poolt ja kelle vahel ning millise pingutuse hinnaga vajab Isamaaliit? Mõistagi on tal vaja vähemalt samapalju reaktsioonilisi rahvuslaste hääli Reformierakonnalt tagasi võita, kui viimastel valimistel kaotati. See on ju isamaaliitlaste võti järgmiste valimiste võitmiseks. Millest ka loogiline järeldus, et kolmest valitsusliidu osapoolest vähemalt kaks ei vaja konfliktide tegelikku lahendamist, vaid tule püsimist tuha all, mida siis vajaduse kohaselt taas ja taas eskaleerida.

Suuresti võlgu saadud EL-i toetuse harjal kardab valitsus samal ajal paradoksaalselt – ja õigustatult! – Eesti rahvuspingete rahvusvahelist teadvustumist. Kuid eks ole parim äraproovitud viis kiusatustega võitlemiseks neile taas ja taas järele anda. Vastupidise suhtes meil enam garantiisid pole.

Nii ongi, et tõsise dialoogipartneri ignoreerimisega süvendatakse seda ohtu veelgi. Täna on aga vaja kvaliteet-, mitte kvantiteetlahendusi. Kuid viimased nädalad on pigem läinud väheinformeeritud avalikkusele rahvaste sõpruse asemel viimasest tehtud „mulaazhide" demonstreerimisele.

Ühiskonna ravile peab eelnema seisundi põhjalik diagnoos. See ei seisne riigile mugava informatsiooni väljasõelumises, vaid väga erinevate positsioonide ja tunnete austamises. Siin oleks valitsusel aeg minna sõnadelt tegudele, kuulata ja arvestada tõsiste koostööpartneritega. Ning alustada esmalt iseenda integreerimist multikultuursesse ühiskonda. Eks isiklik ja siiras eeskuju ole ka kõigile teistele parim õppetund!

KESKMõTE:
Valitsusel tuleks esmalt alustada iseenda integreerimist multikultuursesse ühiskonda.

Toimetuselt: vt ka rahvusvähemuste organisatsioonide kommünikeed lk 4.

Viimati muudetud: 13.06.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (39)