Liiga ilus pilt, et olla tõsi

KÜLLO ARJAKAS,      21. veebruar 2007


Inimestel, raamatutel ja maalidel on oma saatus. Inimesed sünnivad, elavad ja töötavad, kuni lõpuks surevad. Raamatuid trükitakse ja loetakse, aga neid saab ka ära keelata ja kokku korjata, kuid tavaliselt jääb mingi osa tiraazhist ikkagi eravaldusse, pääseb liikuma „käest kätte". Maalidega on lihtsam: neid saab küll vaadata, aga olude muutudes võib neid hõlpsasti ära peita, ning taies vajubki unustusse.

Selline saatus tabas Maximilian Maksolly üht tuntud maali, millel kujutati Eesti iseseisvuse väljakuulutamist Tallinnas 24. veebruaril 1918 tänase Eesti Panga ruumides.

Maal on imposantne. Saali keskel oleval poodiumil kolmeliikmeline Eestimaa Päästmise Kkomitee: Konstantin Päts loeb ette iseseisvusmanifesti, tema kõrval Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Manifesti ettelugemist suures saalis jälgivad-kuulavad kümned ja kümned inimesed, sõdurid ja töölised, mõned ülikonnastatud härrad ja uhkemad daamid, akendest tulvab päikest ja valgust… Tegemist on lausa klassikalise ajaloomaaliga, milles palju pateetikat. Sellist zhanri, mida kunstiajaloolased üldjuhul mitte eriti kõrgelt ei hinda, võib kohata peaaegu kõikide maade ajaloomuuseumides.

Pilt on ilus, aga liiga ilus, et olla tõsi. Tegemist on kunstniku fantaasialennuga – niisugust sündmust pole kunagi toimunud. Tegemist on küll omariikluse väljakuulutamisest inspiratsiooni saanud taiesega, kuid see maal sunnib veelkord küsima: kuidas siis ikkagi toimus Eesti iseseisvuse väljakuulutamine? Mis leidis aset Pärnus ja mis Tallinnas?

Paar sõna asjaosaliste saatusest: Maksolly maal anti 1941. a. üle Tallinna Linnamuuseumile üsna umbmäärase märkega, et tegemist on „Tallinna linna kunstiteosega". See umbmäärasus ilmsesti aitas maalil üle elada nõukogulikud aastakümned – teost säilitati salapäraselt jõupaberisse pakituna ja koguni ilma muuseumi inventarinumbriteta. 1988. aastal algas laulev revolutsioon oma avalikustamise ja ajaloo „valgete laikude täitmisega", ning 1989. a. märtsi keskel toodigi see maal uuesti päevavalgele. Praegu on ta eksponeeritud Tallinna Linnamuuseumis.

Maximilian Maksolly (Feichter), sündinud 1884. a. Tallinnas, kuulus nende hästitasustatud kunstnike hulka, kes tegid 1920. aastatel maale Vabadussõja lahingutest ja portreteerisid Eesti sõjaväelasi. Valdav enamik tema töödest on hävinud. Maksolly ise läks 1929. a. Prahasse, elas hiljem mitmetes Euroopa riikides ja pärast Teist maailmasõda põhiliselt Brasiilias, kus tema elutee jõudis lõpule 1968. a. Rio de Janeiros.

Iseseisvuse väljakuulutamisest Pärnus

Nagu teada, 23. veebruaril 1918 kleebiti iseseisvusmanifest linnas üles. Samal õhtul toimus Pärnus „Endla" teatri rõdult Eesti iseseisvuse manifesti ettelugemine, teatri katusel lehvis sinimustvalge lipp. Tõrvikute põledes luges advokaat Hugo Kuusner, Eesti Maanõukogu (Maapäeva) saadik, manifesti kõva häälega ette. Seejärel lauldi „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", 2. Eesti jalaväepolgu 3. (Pärnu) pataljoni sõdurid lasid aupauke, hõisati ja pilluti õhku mütse.

24. veebruaril oli linn lipuehteis. Hommikupoolel toimus Pärnus Eesti pataljoni roodude ja komandode rongkäik – seda saab pidada esimeseks kaitseväeparaadiks Eesti Vabariigi ajaloos. Seejärel kogunesid marsil osalenud Pärnu asutuste ja organisatsioonide esindajad raekotta, kus koostati „Akt Eesti demokraatliku vabariigi väljakuulutamise kohta Pärnu linnas". Aktis anti ülalkirjeldatud sündmuste ülevaade ning „ülemal toodud tõsiolusid" kinnitati oma allkirjadega.

Iseseisvuse väljakuulutamisest Tallinnas

23. veebruaril võtsid rahvuslikult meelestatud jõud Tallinnas võimu üle. Vaid sadama piirkonnas suutsid lahkuvad enamlased oma kontrolli hoida. 24. veebruari hommikul aitas Toompea lossi teenija Johannes Üksi mõned eesti ohvitserid Toompea torni, kus heisati sinimustvalge lipp. Manifesti trükkimine algas „Päevalehe" trükikojas läbi mitmete raskuste alles pärastlõunal – esimesed paarkümmend eksemplari tulid käsipressi alt välja umbes kella viie paiku ning neid hakati seejärel linnas üles kleepima. Alles hilisõhtul suudeti korraldada iseseisvusmanifesti trükkimist masinatega. Samas toodi juurde juba Eestimaa Päästekomitee päevakäske ning öösel-varahommikul algas uuesti ilmuma hakanud „Päevalehe" numbri trükkimine.

24. veebruari pealelõunal sõitsid Päästekomitee liikmed alamleitnant Rotschildi juhitud sõjameeste kaitse all praeguse riigipanga juurde. Siin-seal on küll kirjanduses juttu, et Tallinna komandandiks nimetatud Rotshild luges pangahoone juures rahvale ette manifesti, ent samas mitmed otsesed asjaosalised seda sündmust ei maini. Seega polnud Tallinnas 24. veebruaril ei pidulikkust ega allkirjastatud akti.

Ajaloo aabitsatõdedest

Meie ajalootundmise aabitsatõdede hulka kuulub tõik, et Eesti Vabariik „kuulutati välja 24. veebruaril 1918. a. Tallinnas".
Nagu näeme, on siiski päris suur vahe sellel, mis toimus Pärnus ja mis Tallinnas. Pärnus loeti manifest pidulikult ette ning sealne akt Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta jääb ainsaks dokumendiks, mis iseseisvuse väljakuulutamist kajastab.

Tallinnas algas manifesti üleskleepimine 24. veebruari õhtul ja see loeti pealinnas ette 25. veebruari hommikul. Siis, vastavalt Päästekomitee päevakäskudele, peeti koolides aktusi ja kirikutes jumalateenistusi. Keskpäeval toimus sõjaväeparaad. Enne paraadi algust luges Päästekomitee poolt ametisse nimetatud Ajutise Valitsuse peaminister Konstantin Päts ise Reaalkooli trepilt ette iseseisvusmanifesti, kuulajaiks koolimajaesisele kogunenud rahvahulk.

Küll on aga muud 24. veebruari sündmused – Ajutise Valitsuse moodustamine, selle esimesed viis päevakäsku jm – andnud selle aktsendi, et just 24. veebruar on jäänud Eesti Vabariigi sünnipäevaks.

Sünnipäevaõnnitlused Eesti riigile, õnne meile kõigile!!!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)