Edgar Savisaar Kadrioru roosiaias 20. august 2006

23. august 2006


Kadrioru roosiaias kumiseb mul ikka kõrvus Anne Veski laul: „Roosiaias ringi kuninganna käis, ootas oma rüütlit ta."
Vaevalt oskas aga Vene keisrinna Jekaterina, kelle nime Kadriorg tänaseni kannab, ette kujutada, millised Rüütlid siin tegelikult käima hakkavad. Nii nagu ei saanud Vene keisrinna ka ette kujutada, et tema abikaasa poolt Rootsi käest vallutatud Eestimaal võrsub ükskord rahvusvaheliste tuulte roosis iseseisev riik. Iseseisev, väärikas ja sirge nagu seda on hoole ja armastusega kasvatud roos.
Selle roosi, mis 1940. aastal armutult maha tallati, alusele õnnestus meil üheskoos 15 aastat tagasi pookida aga uus oks ja tänaseks näeme sellel ka õisi. Näeme õnnelikke inimesi, kes teostavad end oma kodumaal ja kodumaa hüvanguks. Näeme noori, kes on sündinud ja kasvanud vabas Eestis. Nii nagu lapsed on oma vanemate nägu, on ka praegune teismeliste põlvkond kõige rohkem Eesti Vabariigi nägu. Oleme jälle õnnelik rahvas.
Aga igal roosil on ka okkad. Nii ka meie iseseisvuse roosil. Meid torgib teadmine, et paljud meie kaasmaalased lahkuvad võõrsile, kahjuks mitte ainult õppima ja töökogemusi omandama, vaid ka pikema kavatsusega jäädagi sinna. Samuti näeme, et meie sündivus ei ulatu veel ligilähedalegi 15 aastat tagasi lootuste ja vaimustuse õhustikus sündinud vabaduse laste põlvkonnale.
Eesti saatus on olnud õrn, okkaline ja kaunis nagu need roosid siin vabariigi presidendi roosiaias. Hoidkem siis ja hoolitsegem igaüks ja üheskoos oma ja meie Eesti eest. Kui me oleme ise endas kindlad, ei tee ka rahvusvahelised tuuled midagi meie iseseisvuse roosile. Eestimaa on meie kätes.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)