Teatri ja Seewaldi juhtimine nagu köiel tantsimine

URMI REINDE,      07. mai 2003




Äsja Riigikogu liikmestaatuse lõpetanud ja erialalt psühhiaater Arvo Haug on pika juhielu jooksul kuulunud mitmessegi nõukogusse. Enamasti on need olnud majanduslikku laadi. Haug arvanud, et ka Estonia nõukogu esindab omanikku - Eesti riiki - resoluutselt ja julgelt, kuid selgunud hoopis, et kord polnud kohal nõukogu juhatajat, kord asetäitjat, nõukogu nagu oli ja ei olnud ka. Haug ütleb isegi, et see nõukogu oli ainus, kust tal polnud kahju lahkuda.
"15 aastat töötamist Seewaldi peaarstina, kus oli ligi 1000 töötajat ja üle 1000 haige, andis mulle kõva kogemuse majandusjuhtimisel. Minek Estonia nõukogusse oli minu varasema tegevusega tihedasti seotud. Esiteks, pole ju Seewaldist suurimat teatrit. Teiseks, kõikidest kunstidest suurim on meditsiin. Kolmandaks, olen hobides üsna lähedane kaunite kunstidega. Ja naine on mul laulja…"
Haug tegutses rahvusooperi nõukogus üle-eelmises Riigikogu koosseisus, esindades Keskerakonda. Ühel hetkel otsustas erakond Haugi vahetada teise inimesega. Tal endal polnud midagi selle vastu, kuigi tunnistab, et "süda aimas juba siis halba". Isamaalaste juhitud kolmikliidu võimule tulles hääletas Riigikogu Keskerakonna uue kandidaadi maha ja nii jäi keskpartei Estonia nõukogust välja. Sisuliselt Keskerakonna esindatus välistati. Haugil on nüüd moraalne õigus situatsiooni kritiseerida: Keskerakond on üldse liiga leebe varustama nõukogude kohti oma inimestega.
"Kui 1995 olime viis kuud võimul - enne lindiskandaali -, suutis Keskerakond vist umbes ühe oma inimese suunata ühte nõukogusse. Kui kolmikliit 1999 võimule tuli, vahetas Isamaaliit viie nädalaga välja kõik võtmenõukogude koosseisud.
Võim tuleb kohe võtta kõigil tasanditel. Oponendid lepivad sellega. Kui kohtadele jäetakse teiste parteide esindajad, hakatakse varsti vastu töötama. See on Keskerakonna liigse tsentraliseerituse viga, kooskõlastusringid venivad ja seetõttu päädivad sageli kaotusega.
Sama juhtus eelmisel aastal, kui kaksikliiduga võimule tulime. Me ei vahetanud delegatsioonide juhte, lasksime endale seletada demokraatiast. Aksioom on, et võimu teostamine on juhtimine, ja juhitakse ühise mõtteviisi kaudu. Demokraatlikult ei saa käituda sina üksi, sama peavad tegema ka teised enne ja pärast meid. Seda me seni ei näe. Kui Keskerakonda on vaja peksta, pole demokraatiat kuskil."

Jutt algas Estonia nõukogust.

Estonia omanik on riik. Kujutasin ette, et nõukogu järgib omaniku huve. Kui tekkisid konfliktid, peaks omaniku huvi väljenduma eelkõige asutusele ohtlike konfliktide likvideerimises. Kuid nõukogu väitis, et konfliktid pole tema, vaid teatri sisemine asi. Mina polnud päri, kuid jäin üheks väheseks hääleks.
Arvasin, et nõukogu peab tegelema ka personaliga. Teatri juhtimine käib absurdselt mitmel tasandil! Üks juht on kultuuriminister, teine nõukogu, kolmas teatri direktor, ja lõpuks mingi konglomeraat, millest ma aru ei saanud, et toimub kollektiivne juhtimine…

Peadirigent, peaballettmeister?

Ei saa! Asutuse juht on inimene, kes võtab tööle, laseb lahti ja kes peab saama kõrgeimat palka. See ei ole kindlasti dirigent või mõni teine kunstiline tegelane. Kujunes aga nii, et nõukogu esimees viis ainuisikuliselt läbi palgaläbirääkimisi, jättes need nõukoguga kooskõlastamata. Nõukogu esimees tänase päevani on isamaaliitlane Peeter Olesk.
Kui juhivad minister, nõukogu, asutuse juhataja ehk direktor ja edasi orkestri-, koori-, balletijuhid, siis nii keerulise süsteemi puhul algavad loomulikult ebakõlad. Asju peaks hakkama parandama mitte ülevalt, vaid alt. Estonia teatri pahandustes jäeti kollektiiv erinevate tuulte valda. Juhid olid liiga kõrgel, nõukogu kunstiinimeste elu ei huvitanud ja teatrirahva nn usaldusisikud, kes pidid kollektiivi ja juhtkonna vahel kontakti hoidma, kinnitasid vaid seda juttu, mida rääkis administratsioon. Tol ajal jäi küll mulje, et usaldusmeeste usaldusküsimus oleks esimene, mis lahendada tuleb.

Mis tundus juhtimises põhiprobleemina?

Praegu me räägime palju igasugusest tasakaalustamisest, nii riigi kui ka madalamal tasandil. Estonia juhtimine polnud tasakaalus minu nõukogus olemise ajal ega ole ka praegu, kui jälgida, mis teatris edasi toimub. Tasakaalustatuse puhul peaksid ka kõige madalama töö tegija huvid olema sama arvestatud kui juhtkonna huvid.
Palgakäärid, mis sisse viidi, olid tasakaalustamata juhtimise esimesed näitajad, kehtestades selles majas ikka väga suuri veidrusi. Ma ei suutnud ära imestada, kui hr Olesk tegi ettepaneku peadirigendile ja teistele peadele ette näha palgad, palgalisad, preemiad ja pange tähele - puhkuse- ja jõulutoetus!
Siin ma sekkusin tõesti ja küsisin, kas kõik teavad täpselt, mis asi on toetus. Tähendab, keegi on nii raskes olukorras, et teda peab toetama! Millisest toetusliigist saab juttu olla peadirigendi või direktori puhul? Minu ettepanek oli: kui kollektiivile preemiat ei maksta, siis juhid ka preemiat ei saa! Ma ei kasutanud meelega sõna toetus.

Ja kuhu te jõudsite?

Keskenduti juhtide, mitte "alumiste korruste inimeste" preemiatele. Tasakaalustamatus oli Estonia majas kinni ebaõigluses. Inimene tajub ebaõiglust kõige kiiremini, kui ei hinnata teda või tema tööd. Vaadake teatriinimeste elu - nad töötavad aastast aastasse õhtuti, kui teised on perekonna juures; nad käivad majas kaks korda päevas, hommikul proovis ja õhtul etendusel; neil pole laupäevi ja pühapäevi, neil on ringreisid… Nad elavad süsteemita, kuid nad elavad oma teatrile.
Kõik see peaks loogiliselt kajastuma tasakaalustatud palgasüsteemis. Esimesi kurja juuri on, kui kellegi palgad tõusevad kohatult.
Räägitakse Riigikogu liikmete meeletutest palkadest, mille tegelik number on võrdne Hansapanga tehnilise sekretäri palgaga. Kuid ei räägita riigiasutustest, kus ühe isiku kõrgeimad sissetulekud küünivad 180 000 kroonini kuus. Seda makstakse riigikassast. Nende asutuste töötajad peaksid kõik olema streigikomiteede liikmed! Kuid meil vingutakse hoopis seepeale, et kohalik omavalitsus maksab pensionäridele 500 krooni toetust!
Ebaõigluse paljudest vormidest kõige ohtlikum on, kui palgasüsteem läheb kohalt ära. Estonia teatris see nii oli.
Ka kogu riigis ei tohi piltlikult öeldes juhataja saada palgaskaalal alles 18. positsiooni palka. Peaminister ja president peavad saama riigitöötajatest kõrgeimat palka ja kõik ülejäänud alla seda. Süsteem peab olema hierarhiline.
Juhtimine tähendab, et ei juhita asutust, vaid juhitakse inimesi. Juhtimine on inimsuhe ja seda tuleb õlitada - ka tunnustamisel tasuga.
Ma toon kaks näidet: armee ja meditsiin, kus hierarhia on kohale pandud ja sellest peetakse kinni. Ma ei kujuta ette sõjaväge, kus ülemjuhataja saab vähem kui mõne polgu kapten. Sama on haiglas.
Alles me vaidlesime, kas avalikustada riigitöötajate palgad või mitte, ja tollased võimukandurid teatasid, et avalikustamine olevat ebademokraatlik! Nüüd, kui nad võimul ei ole, arvatavad samad mehed, et õiglus = avalikustamine ja tuleb võidule viia. Pean silmas endisi isamaalasi.
Estonia nõukogu liikmed minu ajal töötasu ei saanud. On arvatud, et see on üks põhjus, miks juhataja ei tahtnud kohal käia ja teatri asju tõsiselt ajada. Omaniku esindaja peaks siiski palka saama, kuid see peaks olema kompensatsioon, mitte eesmärk.
Juhtimine tähendab, et ei juhita asutust, vaid juhitakse inimesi. Juhtimine on inimsuhe ja seda tuleb õlitada. Ka tunnustamisel tasuga.

Tänapäeval ei anta eriti aukirju ega tänukirju nagu vanasti. Ei saa palka ega sümboolsetki tänu, inimesed on stressi viidud. Seda tõestasid isegi perearstide hiljutised statistilised aruanded.
Mina soovitaksin inimesi tunnustada ka väikeste summadega. Siis inimene näeb, et asutusel tõesti ole raha, kuid ta tahab sind tunnustada. Kui lavatöölisele aastaid ei anta midagi ja ühel päeval ta kuuleb, et keegi saab 150 000 kuus, mis ta mõtleb? Tema enda palk pole isegi mitte 5000, vaid 2500.
Inimene reageerib ülekohtule ikka väga emotsionaalselt, eriti teatris.
Pealtvaatajana väidan, et Estonia teater elab hetkel keerulist aega. Selles mõttes, et täna meil ei ole korraga palju silmatorkavalt häid interpreete.

Ei ole staare
Vaat see on õige. Mäletate lauljate plejaadi: Georg Ots, Meta Kodanipork, Margarita Voites, Anu Kaal, Helgi Sallo…
Veel üht tahtsin öelda - liigub ringi arusaam, et vaat kui oleks raha, küll siis teeksime! Kui ei ole raha isegi palga maksmiseks, siis ei ole vaja tagumist fassaadi värvida, seda enam, et see fassaad jääb kultuuriministeeriumi poole!
Teiseks, on muidugi tore, kui ma vaese teatri kavas näen külalissoliste. Lugu on hullem, kui neile makstakse suuri rahasid, selleks et ise saaks kah kuhugi sõita. Kuid ei ole häda korral tark ennast võõraste sulgedega ehtida. Eesti vaatajana tahaksin näha meie ooperi tulevikku, lepiksin noorte solistidega. Rahvusooperi esmane ülesanne on näidata omasid võõrastele, mitte võõraid omadele.

Kuidas ikka sai peadirigent Paul Mägile määrata palgaks 150 000 krooni, kuidas see juhtus?
Ütlen ausalt - mina ei tea. Kui jutt liikuma hakkas, tegin Riigikogu liikmena arupärimise, ja suures saalis vastas minister: see on vale jutt! Hiljem selgus ikka, et oli õige jutt. Järelikult oli rühm inimesi, kes teadsid ja varjasid. See on nii teatri juhtkonna kui ka kultuuriministeeriumi hingel. Küll aga tean, et hr Olesk oli palunud nõukogult volitused osaleda palgaläbirääkimistel üksi.
Mitte mingit nn perspektiivset sadamapiirkonda ei ole Estoniale vaja. Vana teater võib väga edukalt laieneda Pärnu maantee suunas.
Tuletage meelde, omal ajal kirjutasid kaebuse kultuuriministeeriumisse Estonia juhtivad solistid! See on esimene asi, mida ma Estonia konfliktidest mäletan. Siis tuli Paul Mägi juhtum. Ja nüüd on ballett.
Sellepärast ütlengi, et nõukogu ei peaks piirduma üksnes eelarvega, vaid sekkuma personalipoliitikasse.

Teatri juhtkond on püsinud aastaid muutumatuna. Kuidas on võimalik, et intriigid nii kaua majast välja valguvad ja midagi ei juhtu? Teatriarmastajad eestlased tunnevad juba, nagu neilt endalt võetaks tükk küljest ära, Estonia kui üks eestluse sümbol vangub tuulte pöörises.
Juhtkond on praegu muudetud. Direktor valiti - Paul Himma sai ametisse, Paul Mägi on lahkunud. Kuid ka nõukogu ei saa olla moraalselt muutumatu. Nõukogul on küll ametlik kehtivusaeg, kuid vähemalt esimees oleks pidanud küll ammu taanduma pärast sedavõrd suuri pahandusi.

Siis Olesk?

Jah. Kui avalikkusest tulid signaalid, et nõukogu pole oma ülesannetega hakkama saanud, valiti venitamistaktika ja vaikimine. Ja nüüd hiljutisel aprillipäeval nägime, et nõukogu esimees seisis külmas õues, et tervitada järjekordset uut kultuuriministrit.

Ametlikult räägitakse hoopis meelsamini teatri uuest asukohast sadamapiirkonnas.
Sellest järeldub, et praeguse teatrimaja tagust vaba platsi tahavad ärimehed endale saada. Estonial on praegu luksuslik asukoht - trammid, bussid, hea ligipääs transpordiga ning jalgsi, maa alla võib ehitada parkimismaja. Mitte mingit nn perspektiivset sadamarajooni ei oleks Estoniale vaja. Teater võib edukalt laieneda Pärnu maantee suunas, võib vanades ruumides edasi tegutseda kas proovisaalide või abiruumidena või ühendada üks suur maja uuest ja vanast teatrist kokku. Juba meieaegne nõukogu nõustus selle ideega, arhitekt Peep Jänes esitas isegi joonised.

Kes Keskerakonnast peaks minema uude nõukogusse?
Oli lollus meie erakonna koht nõukogus maha mängida. Leian, et meiesugust tasakaalustaja rolli on sinna väga vaja. Loodetavasti esineb erakond otsustavamalt ja võitleb endale esindaja rahvusooperi nõukogusse tagasi. Kreitzberg või mõni uus tegija sobiks küll.

Keskerakond on üldse tundunud kuidagi kultuurikauge.
Kuid me oleme ju niigi meie subjektiivsel ajakirjandusel hambus. Väidan, et Keskerakond peab kuulutama välja vaikiva ajastu. Vaikiv ajastu sunnib ajakirjandust rääkima nendest, kes praegu on võimul. Ajakirjanduseni peab pärale jõudma, et Keskerakond on teadlikult vait. Näägutagu nende kallal, kes võimu teostavad. Ajakirjandus kohtleb Res Publicat nagu debiilikut, hoides teda õrnalt pilpa peal. Kuidas valimiseelselt sõjakas ajakirjandus järsku nii leebe on?
Presidendi üle naerda pole vaja, tema on esindusfiguur, esindab Eesti riiki. Ajakirjandusel peab aga pidevalt hambus olema nimelt kaks persooni riigis: täitevvõimu eest vastutav peaminister ja seadusandlikku võimu piksevardana juhtiv Riigikogu esimees. Neid hurjutatagu, palju kulub. Kuid kirjutada halvast ilmast ja nõrgast tervisest ja vahele torgata, et Savisaar on kõiges süüdi, see ei ole vaimselt terve nähtus.

Intervjuu

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)