Paul Kuusberg kui Tallimees ja kirjamees

UNO LAHT,      29. jaanuar 2003


Järelehüüe
Eesti rahva seast lahkus kõrges eas silmapaistmatu töömees. Keda niinimetatud "Teisel iseseisvuse ajal " meie seas justkui olemas polnudki. Enam kui poole sajandi vältel püüdis too asjalik Tallimees taltsutada nii tormakat ratsut, nagu üksnes võib olla suure sõja võidu fanfaaridest ehmunud emakeelne kirjandus.
Kõik, mis mahtus "Loomingusse", igapäevasesse proosasse, luuleõhtutesse ja kehval paberil trükitud raamatutesse. Ka preemiatesse, tiitlitesse ja autoostu lubadesse. Kuusbergi asi oli kantseldada Nõukogude Eesti Kirjanike Liitu, hoida ohjes tallitäit Pegasusi. Ta tuli sellega toime, mõistvalt ja tihti naerusui. Ta ei jätnud endast maha ainsatki musta skandaali. Ei pannud kellelegi jalga taha ega kadestanud võõraid andeid! Ehkki see polnuks kurjast...
Ainus, millega ta vahel uhkeldas, et oli enne sõda "praavitanud " Toompea lossi katust. Mulle näib, et just seda värki ta tõsiselt ei lõpetanud, vahest just rahvusliku kokkuleppe huvides.
Raske öelda, paljukest teda maailmas tuntakse. Vaid ühe tõlkega Moskvas tal tõesti vedas. Humoreskiga, kui Eesti raadios maeti maha vale mees! Selle pani inglise keelde prantsuse pikantsusega härra ning see kõlas rafineeritult isegi " New Yorkeris " - tõsi, Sergei Dovlatovi esituses. Mõnele võis koguni meelde jääda, et näe, on säärane suletud rahvuslik Balti naljasoon...mis meil, jänkidel puudub!
Tööka Tallmeistri ametit kandis Paul peaaegu lõpuni. Terve põlvkonna suksusid saatis tolmusele teele, nägi kurja vaeva , et rangid kedagi liialt ei hõõruks. Ilmselt on mitmed veel tänu võlgu talle ka selle eest.
Paul Kuusbergi põrm tuhastati Pärnamäel 25. jaanuaril.

Sõpra ja toimetajat leinates

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)