Sündinud koputaja lugu

Ei ole ime, et ambitsioonikas noormees soovis midagi enamat kui igapäevane rutiin Tallinna linnavolikogus. Nii ta asuski elama, justkui pärineks tema elu spiooniromaani lehekülgedelt.

Ivor Onksion liitus Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga 2009. aastal erakonna tollase esimehe Jüri Pihli soovitusel ja tiiva all. Juba 2010. aasta sügisel otsustas linnavolikogu aseesimees Juske anda noorele ja andekale erakonnakaaslasele võimaluse ennast tõestada. Nii asus tollal vaid 20-aastane noorpoliitik Onksion Tallinna linnavolikogu aseesimehe nõuniku ametikohale.

16. oktoobril 2010 toimus SDE üldkogu, kus valiti uus esimees. Vaatamata sellele, et nii Jaak Juske kui ka Ivor Onksion toetasid Jüri Pihli tagasivalimist erakonna esimeheks, otsustas üldkogu teisiti. Erakonda asus juhtima Sven Mikser.

Noormees pettus sotsides

Pettudes SDE poliitikas ning ennekõike selles, kuidas erakond käitus oma endise juhi Jüri Pihliga, otsis noorpoliitik kontakti Keskerakonna meestega, et arutada erakonnavahetust. Kontakti keskerakondlastega otsis ta nii Tallinna linnavolikogus olejate seast kui ka sotsiaalmeediast, lisades Priit Toobali enda sõbraks Facebookis.

Saamaks tulevaste erakonnakaaslaste heasse nimekirja, osundas Ivor Onksion Lauri Laasile ja Priit Toobalile, et võib meeleldi jagada SDE kohta informatsiooni, mis tema kätte satub. Huvitas ju rivaalerakonda kõik see, millega sotsiaaldemokraadid tegelesid, ennekõike Keskerakonna esimehe, Tallinna linnapea Edgar Savisaare võimaliku umbusaldamise küsimus. Nii asuski Onksion jagama poliitilist klatši oma erakonnakaaslaste kohta ning õige pea muutus tema innukus suisa tragikoomiliseks. Nimelt selgus kohtuistungil, et Onksion koostas Keskerakonna esimehele adresseeritud ettekandeid koosolekute kohta, kus ta osales, ning ka informatsiooni, mis saadeti erakonna meililisti; neid kirju sai ka Onksion.

Nii algas noore mehe poliitiline enesetapp

Ühel jahedal ja vihmasel jaanikuu õhtul viibis Ivor Onksion oma kodus Pelgulinnas ning avastas tema kasutuses olevat ning Tallinna linnavolikogule kuuluvat tööarvutit kasutades, et tal on juurdepääs Hannes Rummu kontole Google’is ning tema elektronpostkastile kasutajakeskkonnas Gmail. Nimelt oli Rumm Tallinna linnavolikogus töötamise ajal kasutanud Onksioni tööarvutit oma isikliku e-posti lugemiseks, kuid unustas end elektronpostkastist välja logida.

Unustades kõik muu, asus Onksion usinalt Rummu kirjavahetust sorteerima, ning otsustas, et selline tagauks sotsiaaldemokraadi kirjavahetuse juurde võib pakkuda huvi semudele Keskerakonnast.

19. juunil 2011 kell 21:32 saatis Onksion lühisõnumid Laasile ja Toobalile. Isikute kõneeristusest nähtub, et õhtul, kui Onksion avastas juurdepääsu Hannes Rummu elektronpostkastile, saatis ta Lauri Laasile kümme ja Priit Toobalile kolm sõnumit. Kusjuures Laasi ja Toobal vastasid Onksioni sõnumitele vastavalt nelja ja ühe sõnumiga.

Prokuratuur on kirjeldanud 19. juuni 2011 õhtusi sündmusi alljärgnevalt.

Onksion avastas, et tal on juurdepääs Hannes Rummu kirjavahetusele. Seejärel võttis ta ühendust Lauri Laasi ja Priit Toobaliga. Toobal ja Laasi, kurjuse kehastused nagu nad on, asusid seejärel tekitama Onksionis tahet rikkuda Rummu sõnumisaladust ja teda eraviisiliselt jälitada. Seetõttu tuleb nad mõista süüdi kihutamises ning karistada neid oluliselt rangemalt, kui noort matemaatikaõpetajat, kes ise avastas ligipääsu Rummu kirjavahetusele ning võttis ühendust Toobali ja Laasiga juba enne, kui tal tekkis igasugunegi soov rikkuda Rummu õigusi.

Maakohus leidis, et prokuratuuri teooria on usaldusväärne. Miks muidu mõisteti Toobal ja Laasi tingimisi vangi ning Onksion pääses vaid rahatrahviga?

Miks keegi ei küsi?

Keegi ei küsinud, miks Onksion ei loginud Hannes Rummu postkastist välja. Keegi ei mõelnud, miks ta võttis üldse ühendust Laasi ja Toobaliga. Kõik olid veendunud, et kurjad keskerakondlased pidid olema süüdi! Ja nii peetigi nende kahe üle kohut – SÜÜDI!

Selle üle, kuidas said Toobal ja Laasi kihutada Onksionit mingi teo toimepanemisele, kui ta oli juba elektronpostkasti sisenenud ning küsinud Toobalilt ja Laasilt, kas neid huvitaks selle sisu, ei vaevunud keegi pead murdma.

Onksion soovis liituda Keskerakonnaga juba 2011. aasta alguses, kuid ta teadis, et astudes välja SDE-st, kaotab ta oma koha Tallinna linnavolikogus. Seetõttu jäi ta erakonda edasi, kuni talle leitakse sobiv, vähemalt samaväärne töökoht. Ometi oli noorpoliitik kannatamatu ning lootis, et äkki väikese surve all leiavad uued semud Toobal ja Laasi talle töökoha kiiremini. Ta lahkus linnavolikogust ja vahetas erakonda.

Paraku ei möödunud tööotsingud Onksioni jaoks enam sama hõlpsalt nagu varem. Selgus, et Juske oli Onksioni suhtes ülimat leebust üles näidanud. Laasile ja Toobalile öeldi selgelt, et niisama „tiksujaid“ on juba küllalt ning sellist head sooja kohta, kus lihtsalt istuda, keskharidusega poisikesele pakkuda ei ole. Nii asus Onksion vastumeelselt madalamale ametipositsioonile Tallinna Linnaarhiivis.

Erakonnavahetuse järel saatis Onksion Juskele isegi SMS-sõnumi, kus teatas: „Nagu Sa võid arvata, kuulub minu süda juba ammu teisele.“ Sõnumi tegelikust tähendusest sai Juske aru aga alles siis, kui kuulis, et Ivor Onksion on astunud Keskerakonna liikmeks.

30. juunil 2014 alustati istungitega Hannes Rummu kirjavahetust puudutavas kriminaalasjas. Onksion kohale ei jõudnud. Hiljem selgitas ta, et andis koolis matemaatikatunde, täitis oma tavapäraseid tööülesandeid ning seetõttu ununes tal kohtusse ilmuda. Kui kohtualune lõpuks pärale jõudis, jättis ta hirmunud koolipoisi mulje, kes on halva käitumise pärast saadetud koolidirektori kabinetti. Kaenlas 1990-ndatest aastatest pärinev matemaatikaõpik, pea norgus ja silmad maas, istus ta süüpinki.

Mis siis, kui Onksion käitus terve menetluse ajal ara koolipoisina? Noorpoliitik Onksion astus spiooniromaani lehekülgedelt pärisellu ning teda kohutas tegelikkus. Teda on hirmutatud proua prokuröriga, Kaitsepolitsei ametnikega ja lõpuks kurja pedagoogi välimusega kohtunikuga. Kas ei ole loomulik osutada eakaaslaste poole ja öelda, et nemad käskisid? Nii on ju kõige lihtsam. See, kas eakaaslased ka tegelikult käskisid, pole oluline. Oluline on päästa enda nahk ja pääseda kerge noomitusega. Noor ja ambitsioonikas poiss mõisteti süüdi, kuid ometi pääses ta kergemalt kui teised.

[esiletõste] Keegi ei küsinud, miks Onksion ei loginud Hannes Rummu e-postkastist välja. Keegi ei mõelnud, miks ta võttis üldse ühendust Laasi ja Toobaliga. Kõik olid veendunud: kurjad keskerakondlased peavad olema süüdi! Ja nii peetigi nende kahe üle kohut – SÜÜDI!

TAAVI PUKK, Keskerakonna pressisekretär

[fotoallkiri] SELLEST ALGAS KÕIK: 6. jaanuaril 2012 saadeti (kes saatis?) ligi 40 Kapo töötajat läbi otsima Priit Toobali kodu ja Keskerakonna bürood. Midagi riigile ohtlikku ei leitud, jäeti maha vaid suur hunnik segadust. Hannes Rummu kirju nad kindlasti ei otsinud. Foto Kn arhiivist

Jaga |