Kodanik mõtiskleb poliitika üle

Oleme üle 20 aasta oma Eesti riiki taastanud. Selle ajaga peaks riik olema juba küpsusastmel ning omama piisavalt kapitali harmooniliseks arenguks.

Avalikkusele antakse riigijuhtide poolt pidevalt teavet suurtest edusammudest igal alal, investeeringutest kõigisse valdkondadesse, rahva rahulolust, ilusast tulevikust jne.

Selleks et olla edaspidigi edukas, tuleb pidevalt hinnata tegelikku olukorda.

Mis pole päris hästi?

Rahvas on Eesti Vabariigis põhiseaduse järgi kõrgema võimu kandja. Ta peaks saama oma võimu pidevalt ka teostada. Paraku on rahvas ebasoovitavalt palju võõrandunud võimust; praktiliselt ainus võimalus võimu teostada on vaid üks kord nelja aasta jooksul - Riigikogu valimistel. Valimiste järel tõmmatakse Riigikogu uks kinni ja selle taga elatakse oma elu - kuni järgmise valimiskampaaniani.

Eesti on eurotsooni vaene liige. Sotsiaalkulude osatähtsuselt SKT-s oleme Euroopa Liidus eelviimasel kohal (see näitab vähest hoolivust oma kodanike suhtes). Tööpuudus on suur, tegusad elanikud töötavad välismaal, väliskaubandus on pidevalt miinuses, kapital kuulub paljuski välismaalastele, rahvastik vananeb ja kahaneb ning on teravalt jagunenud esimeseks ja teiseks Eestiks.

See on Eesti riigi ebaühtlase arendamise tagajärg, ja põhjused on paljuski riigi enda loodud.

Kuivõrd need protsessid kulgevad vastavuses poliitilise eliidi seatud korraga, avaldan oma tähelepanekuid vaid presidendiinstitutsiooni ja Riigikogu suhtes. Kuna nemad on riigis tooni- ja eeskujuandjad, peavad nõudmisedki nende suhtes olema kõige kõrgemal tasemel.

Kodanike osalustundest

Poliitikud vajavad rahva usaldust, mis tuleb neil välja teenida ausa ja läbipaistva tegevusega.

Põhiseaduse kehtestamisest saati häirib mind asjaolu, et meie rahvas ei saa oma presidenti otse valida. See näitab, et rahvast ei usaldata. Siit paljus tulenebki meedias praegu esinev presidendi arvustamine, isegi kahtlemine tema vajalikkuses.

Huvitav, millise tulemuse annaks mõne uuringufirma küsitlus presidendi otsevalimise kohta? Uurimisi tehakse meil muidu usinalt, eriti parteide populaarsusest, aga võiks ühegi küsitluse teha presidendivalimiste üle. Ümberringi, sh ka Venemaal, toimuvad presidendi otsevalimised. Väide otsevalitud presidendi volituste suurenemise kui takistava teguri kohta pole kuigi veenev.

Olgem tänulikud Indrek Tarandile, kes ennastohverdavalt püüdis viimaste presidendivalimiste eel vähegi luua tõelist valimiste õhkkonda ja korraldada kandidaatide avalikku väitlust! Teerull tegi aga oma töö.

Võiks rakendada rahvahääletusi olulistes küsimustes. See annaks kodanikele oluliselt juurde osalustunnet. Eeskuju oleks võtta Šveitsist

.

Oma tegutsemise kallutatuse vähendamiseks peaksid riigile olulised ametnikud (president, õiguskantsler, riigiprokurör, riigikohtu esimees, riigikontrolör) ametisse saamisel lahkuma ametiajaks parteist - liikmelisuse peatamine ei ole piisav.

Valimissüsteem vajab muutusi

Häirib meil kehtiv valimissüsteem. „Häälte liikumine" on päris keeruline, ja nn tädi Maali ning paljud teised ka ei suuda seda kõrgemat matemaatikat lahti hammustada. Lausa veider on, et Riigikogusse võib sattuda ka null-poolthäält saanu, kes isiklikult ei esinda seega mitte ühtegi valijat.

Pea kõigil ametialadel nähakse ette kutsestandardid, koolitatus ja oskuste tase. See peaks kehtima ka Riigikogusse kandideerijatele. Kandidaadil peaks olema kõrgharidus ja mingites struktuurides või valdkondades juhtival kohal töötamise kogemus. Olla hea käsitööline või sportlane - seda on rahvasaadikule ilmselgelt vähe.

Et asju ajagu ikka asjatundjad, peaks kandidaadid läbima põhiseaduse-alase koolituse. Arusaamatu, kuidas Riigikogus sünnivad seadused, mille vaidlustab õiguskantsler või lükkab tagasi president. See viitab põhiseaduse eiramisele või mittetundmisele. Lausa kurioosne lohakusnäide on liiklusseadus. Koomiliseks näiteks on soolise võrdõiguslikkuse seaduse ristamine valimisseadusega - poliitmängu huvides. Poliitmängu-maigulised on ka saadikupuutumatuse vähendamine ja kavandatav piirangute taaskehtestamine, ent vahepeal on seda võimalust rahvasaadikute puhul kasutatud.

Kandideerida ei tohiks endised palgalised kompartei- ja komsomolitegelased. Kuna kommunism ja fašism on võrdsustatavad, ei peaks riigijuhtimisest osa võtma selliseid ideoloogiaid aktiivselt ellu viinud isikud. Möönduse võiks teha vaid neile, kes oluliselt aitasid kaasa riikliku iseseisvuse taastamisele.

Valijate petmisest

Meil on parteiliste valimisliitude moodustamine enne Riigikogu valimisi keelatud, kuid koalitsiooni moodustamine pärast valimisi on sisuliselt valijate petmine, mida saab nimetada ka „lehmakauplemiseks" - et kes kellega.

Koalitsioonilepinguga muudetakse ju kuigipalju ka valimisprogramme, mille poolt valija oli hääletanud. Oleks ausam, kui parteiline liit moodustataks enne valimisi ühise programmiga. Kui ei saada hääleenamust Riigikogus, alles siis võiks liitlast juurde kutsuda või korraldada uued valimised.

Vältimaks valijate petmist nn peibutuspartide ja häälekorjajatega peaks iga kandidaat eelnevalt kinnitama tööleasumist Riigikogusse valituse korral. Paljast kinnitamisest võib aga jääda ka väheks. Võib-olla sobiks mingi mõjusa isikliku tagatisraha kehtestamine, mille saab tagasi Riigikogus tööle asumisel?

Küsitavusi tekitab ka üksikkandidaat Riigikogus. Vajaliku häältearvu puudumisel võidakse neid hakata parteide poolt ära meelitama ettepanekutega, millest „on raske ära öelda". Sellise kahtluse vari lasub seni roheliste parteil.

Erakondade rahastamisest

Praegu Riigikogusse kuuluvad parteid saavad raha riigieelarvest. Selles sisalduvad ka Riigikogu-väliste parteide liikmete ja pooldajate riigimaksud. Seega omastavad Riigikogus esindatud parteid väikeparteide liikmete ja pooldajate riigimakse. Sisuliselt püütakse selle võttega takistada konkurentide pääsu parlamenti.

Samas püütakse Riigikogus olevaid parteisid lammutada, et saaks allesjääjaile suuremat rahastatust.

Õiglasem oleks rahastada riigieelarvest ka väikeparteisid, tehes seda võrdeliselt valimisel saadud häältearvuga või parteiliikmete arvuga. Neile langev rahaosa oleks küll ilmselt tühine, kuid head õiglustahet saaks ilmutatud. Just siin sobiks vast DASA-raha demokraatia arendamiseks.

Eetika ja aruandmine

Täiesti vastuvõetamatu on rahvasaadiku lahkumine fraktsioonist või parteist, kuid edasijäämine Riigikogusse (nn maailmavaatevahetus). Ta on sel juhul täispetis - lubas valijatele täita oma emapartei programmi, kuid ei tee seda enam, ja seega ei esinda oma valijaid. Aus oleks tal lahkuda Riigikogust, võimaldades asendusliikme tulekut.

Saadik põhiseaduse järgi pole küll seotud mandaadiga, kuid valijate selline petmine pole eetiline. Oma uue maailmavaatega võiks ta kandideerida järgmistel valimistel. Praegu jääb küll mulje, et peamine on omakasu (riigikogulase palk ja pensioni väljateenimine). Ülejooksikutest valijatepetjad ja nende vastuvõtjad (ülemeelitajad ) ei vääri austust.

Sama kehtib ka Euroopa Parlamendi saadikute puhul, kes said valijatelt mandaadi.

Taunitav on ka saadiku omal soovil lahkumine Riigikogust. Kui tal on ikka antud lubadus valijaid esindada, siis tuleb seda ka teha. Selline lahkumine on peaaegu samas suurusjärgus pettus kui „maailmavaatevahetus".

Probleemne on lahkuva üksiksaadiku asendamine.

Saadikul peaks olema ikka lausa kohustus anda valijatele perioodiliselt aru oma tegevusest Riigikogus. (Saadik võiks olla ka tagasikutsutav.) Seni praktiseeritavad pisikohtumised valijatega ei ole vist piisavad. Seda vähem on seda mingid „majoneesipeod" või oma sünnipäeva tähistamine valijatega kohtumise sildi all.

Problemaatiline on saadikute kohustus hääletada parteilise printsiibi alusel. Võib vaid kaasa tunda saadikule, kes kurdab, et omaenda parema äranägemise ja südametunnistuse järgi hääletaks ta teisiti. Kui ikka mingi säte tundub olevat ebasobiv, siis võiks saadik jääda, ilma parteilist karistust kartmata, kas erapooletuks või mitte osa võtta hääletamisest. See küll õõnestab parteilist distsipliini ja soodustab takerdumist Riigikogu töös, kuid partei juhtkonnale kuuleka enamuse moodustajad pole ka parimad elu edendajad.

Maha ebaõiglus!

Jääb mulje, et opositsiooni ettepanekud lükatakse meil võimuliidu poolt nii komisjonides kui ka Riigikogu saalis otsekohe tagasi - sisusse tungimata ja nõrkade põhjendustega. Ka opositsiooni arupärimised ja küsimused tihti ei näi saavat ministrite või muude ettekandeesitajate käest otseseid ammendavaid vastuseid.

Seega tekib küsimus opositsiooni kui kallutatud meedia peksupoisi olemasolu mõttekusest üldse. Seda enam, et juba on meil presidendi poolt välistatud mõne partei võimulesaamine, ja võidukad parteid on n-ö ette teada. Kõik see pisendab valimiste osatähtsust.

Tuleb meelde, et demokraat Obama jättis USA-s ametisse vabariiklastest kaitseministri ja kaubandusministri. See näitab riigile olulistes valdkondades poliitiliste tõmbetuulte vältimist ja juhtide hindamist võimekuse järgi, mitte parteilise kuuluvuse põhjal. Vast tasub Eestiski mõtiskleda selle üle.

Need uitmõtted kallutavad mind eelistama seda parteid, kelle visiooniks on Eesti omariiklikkuse tugevdamine kõigis eluvaldkondades ka üleilmastumise tingimustes ning lähieesmärgiks Eesti väljaviimine sotsiaalkulude osatähtsuselt häbiväärse viie viimase hulgast.

Kui praegune loosung, mis näitaks hoolimist meie inimestest, oleks „Enam Eestit, ja välja viie viimase hulgast!", siis järgmine võiks olla „Viieteistkümne EL-i rikkama hulka!".

Viie rikkama riigi hulka jõudmist mina oma eluajal näha küll ei looda.

REIN TÕNNEMAA

Jaga |