Eesti ainus häda - nõrk opositsioon

Seekordne aruanne koostati kõiki kolme Balti riiki ja nende viimast 20 arenguaastat silmas pidades. Eesti oli paljude näitajate poolest pigem positiivne, nii et mõneti võib seda aruannet nimetada hoopis eduraportiks. Positiivsuse poolelt võib nimetada näiteks poliitilise maastiku väljakujunemist, erastamise tulemuslikku läbiviimist ja mõningaid haridustemaatilisi numbreid - näiteks küllalt suurt tungi ülikoolidesse.

Heidmetsa sõnul oli meil üks halvemaid näitajaid see, et põhikoolis ja ka juba enne selle lõpetamist kaob Eestis koolist ära 15% noori, kusjuures kaovad põhiliselt poisid. Ülikoolidesse aga jõuavad põhiliselt tüdrukud. Selline suundumus puudutab kogu haridusvälist elu, sh nii majandust (hariduseta mehed ei leia tööturul kohta) kui ka perekonda - kõrgharitud tütarlapsed ei leia endale vastava tasemega meest ja suunavad pilgu nii tööotsinguil kui ka perekonna loomisel välismaale. Miks see nii on ja kuidas väljakujunenud tendentsi muuta, selle üle kutsus Heidmets kuulajaid kaasa mõtlema.

Teine silmatorkavalt eestilik nähtus aruande järgi on nõrk opositsioon. Ei Lätis ega Leedus see nii pole - sealne poliitiline elu pakub rohkem vaheldust. Kuigi erakonnad on Eestis stabiliseerunud ja seadusandlus neid toetab, oleme siiski teel stagnatsiooni ja mandumise suunas. Küsimuste voorus tõusis auditoorimis akadeemik Mati Hint ja küsis just selle nähtuse kohta: kas aruanne käsitles ka põhjusi, miks see nii on - näiteks kui suur on meedia osa opositsiooni tasalülitamisel, nagu on omane diktatuuririikidele? Sest tema hinnangul hääletavad eestlased ju nagu sakslased 1930ndatel Saksamaal. Kesknädal võiks siia lisada ka näiteks kaitsepolitsei osa poliitikasse sekkumisel ja opositsiooniliste ideede tõkestamisel.

Heidmets vastas Hindile, et teadlased on oma sõna aruande koostamisel öelnud vastavate uuringute põhjal ja nüüd on teiste institutsioonide käes kord püüda negatiivseid tendentse muuta.

-o-

Jaga |