Vaid ühte hoides, vaid ühist leides...

Rahvarinde poolt 1989. aastal taaskinnitatud riigihümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ juhatas sisse harda meeleolu, mis pärast tänase Kesknädala lehekülgedel ära toodud kolme mehe isamaakõne kuulamist muutus veelgi pidulikumaks, veelgi oma väärikust rõhutavamaks ja kinnitas kõigele vahepealsele vaatamata toonast õiget valikut.

Rahvarinne liitis rahva, muutis ühiseks löögijõuks teised omaette tegutsevad liikumised ning 1. ja 2. oktoobril 1988 kinnitas oma olemasolu harta, resolutsioonide jt dokumentidega.

Enne juba olid Rahvarinde korraldatud võimsad manifestatsioonid Tallinna Lauluväljakul, hiljem tulid Balti kett ja täieline vabariik.

Need, kes seda kõike tegid, oma esimese kongressi korraldasid ja kelle elu ning nooruse tipphetk ühtisid eesti rahva toonase vabadusvõitlusega – need olidki oodatud ja raadio ning lehekuulutuste kaudu kutsutud nüüd Linnahalli.

171 Rahvarinde kongressil valitud volikogu liiget ning 7 Rahvarinde esimese eestseisuse liiget said mälestuseks metalltaiese (autor Tauno Kangro). Kokkutulnud nautisid segakoori „Noorus“ (dirigent Raul Talmar) erakordselt isamaalist repertuaari ning meenutasid kaugeid aegu, mis tunduvad üksnes kaunid ainult eemaltvaates – tegelikult oli siis teadmatust ja hirmugi rohkem kui küll.

Rahvarinde esimese kongressi 20. aastapäeva tähistamise korraldas Keskerakond. Kui seda ei teeks Keskerakond, siis – kes?

Eesti riik pole kordagi 2008. aasta jooksul Rahvarinde 20 aastat maininud – erinevalt Läti ja Leedu valitsustest. Vilniuses ütlesid Leedu riigijuhid ilusaid sõnu Rahvarinde aadressil 3. juunil 2008, Riias tähistatakse eeloleval laupäeval 11. oktoobril ülima pidulikkusega Lätimaa  Rahvarinde juubelit. Näib, et praegust ametlikku Eestit ühtehoidmine ja ühise leidmine ei huvita.

URMI REINDE

Jaga |