Reformipartei ilmeksimatus??

Mõninga põnevusega ootan, millal lõhkeb Reformi afišeerimise meediamull. Mil moel ja millal see juhtub, aga nii juhtub - see on kui loodusseadus. Millal küll meediaparunid aduvad, et ühe partei seesugune eristamine ja ülistamine viib väikeriigi umbe? See lops võib juhtuda üsna äkitselt, ehk isegi enne 21. detsembrit 2012...

Reformile pühendatud kiidulaul on anakronism, aga paraku toimib, ning süüdimatult on suur osa eestimaalastest otsekui eufoorilises uimas. Tarvitseb Toompealt kostuda „mök!", kui sellele kohe kajab vastu, mõistagi suure käraga, meediapoolne „mök-mök!", millele omakorda järgneb suure osa rahva heauskne, truualamlik, koogutav „määä!".

Küsiks retooriliselt: mis ja kas on valesti selles repliigis? „Reformipartei, meie au, uhkuse ja südametunnistuse vedamisel, Andrus Ansipi targal juhtimisel - edasi, helge homse, õnneliku tuleviku (EU TOP-5) poole, lõpliku võiduni meie aja uue Inimese kujundamisel!" Meedia ju sisuliselt kultiveerib sellist tendentsi, ent veel ei söanda seda valjuhäälselt kuulutada. Vihjeid on aga juba piisavalt. Aga ikkagi: kas pole tuttav loosung?

Vägagi tahaks kuulda-näha pasunakoore ja saluuti välismaalt tagasi tulevate „talendihordide" auks, kuid väidan, et see lootus jääb unistuseks, ehkki kära tehakse meil ka eimillestki.

Miks küll meie majandusanalüütikud peaaegu üldse ei räägi Iirimaa, selle kunagi imeriigiks ülistatud, Eestile eeskujuks pakutud ja imetlusväärsuseks kuulutatud väikeriigi tegelikest probleemidest ja nende tekkest? Polnud ju ka Kreekast ja mõnest teisest E. Liidu riigist veel hiljuti midagi laiduväärset kuulda.

Lõpuks küsiks retooriliselt: mis vahe on idioodil ja värdjal? Vastuseid leidub siin mitmeid, aga üks selge vahe on seda hinnangut välja öelnud persoonidel: üks vaikitakse salamisi maha, teisest sai „meediasangar".

LEO MÜRKHEIN, Tallinn

Jaga |