"Kultuurne elu" Kultuuris ja Elus

EESTI PATRIOOT,      04. aprill 2007


Mõne kultuurtreegeri ülesanne näib olevat vaenlase otsimine ja rahvastevahelise vaenu õhutamine. Muidugi on lihtsam kõik Eesti hädad ja tehtud sigadused ajada venelaste, eriti praeguse põlvkonna omade kaela, sest meie isamaaline minevik paistab olevat teatud pruuni olluse moodi: parem mitte puutuda, hakkab haisema.

Kuid tsiteerime ajakirja Kultuur ja Elu peatoimetajat Tea Kurvitsat: "Paljud valijad leidsid kindlasti, et väärilised vastased Edgari löömiseks saavad olla vaid oravad, ja hääletasid "Edgari hirmus" massiliselt oravate poolt. Edgari 17 000-st häälest 14 000 tuli Lasnamäelt, venelased Ida-Virust tegid aga, tänu jumalale, vea – et ei viitsinud uduse ilma tõttu jaoskonda minna. Vastasel korral oleks Keskerakond saanud need puuduvad 8000 häält kokku…" (K&E 2007 nr. 1, lk 1)

Sõnum koledast Keskerakonnast, kes on süüdi kõikides hädades, jookseb punase niidina läbi kõikide K&E numbrite, teenides nähtavasti väljaande rahastamise huve.

Demokraatia ju: sõiman keda tahan, sorry, keda kästakse. Olgu või kolmandikku Eesti valijatest.

Küllap on Lihula monumendi mahakiskuminegi Savisaare ja venelaste töö? Mõnekümne aasta pärast, kui varane seniilsus nivelleerib arusaamise aastaarvudest või isegi sajanditest, võib juulilepped, Setumaa ärakinkimise ja küüditamisedki Savisaare ja teda valinud venelaste kaela ajada.

Isamaalised kagebistid või praegugi ringi jalutavad pärisküüditajad peatoimetajat ei paista häirivat. Ümbervärvunud kommudest parempoolsed panevad aga teda suisa heldima. Vaenlased on ikkagi keskerakondlased ja rahvaliitlased!

Salapärane indiviid – venelane

Kuid kes on siis see tippvaenlane – Savisaare valijast venelane?

Oo õudu, aga äkki on austatud toimetaja ise ka ..? Välimus? Noh, päris aariatõugu vist peatoimetaja pole… Puhas eesti keel ja maarahvapärane nimi ei ütle meie kaasajal midagi. Õigus, Eesti kodakondsus peab inimesel olema, kui tal on valimisõigus.

Mida veel on valijal vaja? Kas Eesti passi? Aga siin see konks ongi. Vaadake oma passi, austatud peaga-toimetaja! Te pole ju eestlane! Me keegi ei ole... Pole ka ukrainlast, armeenlast, venelast, tatarlast ega karaiimi. Soomlast ammugi mitte. See oli nõuka-ajal, kui passi kirjutati fin, tatarin, gagauz või estonets. Nüüd on passis taas ühes võõras keeles Estonian citizen. Õigem oleks: Euroliidulane, EL kodanik!

Jah, aga just Euroopa Liidus ei saa sellest kopitanud venelase-värgist keegi aru, sest see jäi kõik sinna, kus Pronksmehe ja K&E esikaane-meeste mundrid – enneminevikku.

Probleem võib olla äkki selles, et kodanik räägib vene keelt. Aga see ei tähenda veel, et rääkija oleks venelane. Mis saab aga siis, kui inimene pole küll eestlane, aga räägib puhast eesti keelt ja tal pole vene nimi, saati siis veel venelik välimus, ent ta ikkagi valib vihatud Keski? Või nagu Teie suvatsete mainida – "pikalt saadetud" Rahvaliitu?

Kas teeme siis selle venelase kindlaks lõhna järgi või on leiutatud mõni täiuslik rassiteadlik selektsiooniaparaat? Aga kui isik valib Laari, kas siis on venelaseks olemine andestatud?

Aulik proua, see on mäng Eesti rahva turvalisusega! Suppi tuleb helpida mitte Teil, vaid teistel, ja Te teate küll, et verevalamist ihkavad paljud. Soovitud lõhe senistes enam-vähem normaalsetes rahvustevahelistes suhetes, mida sellisena vaevaga 15 aastat on hoitud, saavutatakse kergesti: lüüakse mõni mees mättasse, mõni vedeleb haiglas – ja ongi kõik. Ei tule siin mingit uut Vabadussõda või rahvusvahelist madinat, mida see Meie–Nende-mäng eeldaks. Ja milleks peaksid siia tulema Vene tankid, kui Ameerika dollar on ammuilma kohal?

Dollar, dollar über alles

Dollar on sõjavõitja, dollar on üle kõige. Nii Eestis ja Venemaal kui ka Iraagis, kus meie poisid Eesti põlisvaenlasteks kuulutatud moslemite vastu sõdivad. Ikka et meeldida lääneliitlastele, kes meid Jaltas Stalinile verise kingitusena loovutasid. Et USA, kes Eesti Wabariiki alles 1922. aastal tunnustas, oleks rahul.

Tüliõunast Pronkssõdurgi on tegelikult liitlasvägede sõjamees. Miljonitele koonduslaagrites vaevelnuile on see Euroopa vabastaja kuju – eks seletage neile, et hitlerlane oli heategija.

Mis muidugi ei tähenda, et Eesti poleks olnud punaste poolt okupeeritud ja Stalini genotsiidi ohver. Kuid süüdlasi ja rahva õnnetusse saatjaid ei maksa otsida nende hulgast, kes uue Eesti Vabariigi lõid ja nüüd pensione tõsta püüavad, aga mitte neid ei külmuta, nagu Laar, kes käskis 500 krooniga lahedalt ära elada ja nelja aastaga tõstis armetut elatusraha üheainsa krooni võrra.

Nüüdki hääletas see roostes Iisraeli relvade ekspert, 1994. aasta juulis koos Lennart Merega isamaad päästnud ja kaks korda peaministrina läbi kõrbenud kodanik koos oma mõttekaaslastega Riigikogus Keskerakonna ja teiste koalitsioonipartnerite poolt välja võideldud marginaalse pensionitõusu vastu.

Aga muret pole – naftat ja gaasi pumbataks Venemaalt pärast vaevaga saavutatud pisiverevalamist siia edasi, arvatavasti kõrgema hinnaga, aga mis siis: küll mats maksab kinni!

Poliitikas on kõik vaenud alanud ässitamisest ja kõik võlad selle eest on makstud hoopis teiste inimeste poolt. Massiliselt vaenlasi on kerge tekitada, seda oskas hästi isake Stalin, okupeerides teiste riikide hulgas ka Eesti ja korraldades siin 1941. aastal kohalike punaeestlaste abiga juuniküüditamise.

Eestimaa pojad – okupandid omal maal?

Tunginuks Hitler Venemaa-kampaania käigus kallale hoopis iseseisvale Eesti Wabariigile, kus polnuks punast okupatsiooni ja küüditamist ega sel pinnal tekkinud rahvusvaenu, poleks ükski Eesti mees viimase K&E kaanel eksponeeritud vormirõivast kunagi selga tõmmanud, vaid nad oleksid selle kandjate pihta hoopis tulistanud. Nagu Vabadussõjas Landeswehri vastu sõdides: Eesti eest ja sakslase vastu kasvõi viimse meheni!

Stalin oleks võinud appi tulla, pärast sõja võitmist ja sakslaste väljapeksmist aga Eestist kohe lahkuda. Kuid nüüd on meil venelased ja okupandid, osa viimastest veel Punaarmee mundrisse topitud Eestimaa pojad. Okupandid omal maal…Muide, vabatahtlikke oli mõlemal poolel sootuks vähem, kui sunniviisiliselt võetuid.

Venelasi halvustades ja Saksa poolel sõdinuid kiites tuletagem aga meelde, et meie sõbrad lääneliitlased andsid Stalinile välja 2,5 miljonit Saksa mundris slaavlast, suuremalt jaolt venelast. Nood sõjavangid kas tapeti või viidi kommunistliku Golemi laagreisse. Nad anti vägivallaga välja ja vastuhakkajad tapeti üleandmise käigus.

Nende hauad on teadmata, nagu nendegi omad, kelle mälestuseks tuuakse lilli ja pannakse küünlaid Pronksmehe juurde. Marssal Zhukov jättis ju kaks miljonit oma sõdurit matmata. Nende konte võib ka Sinimägede lähistel soodes, endistes lahingupaikades tänini hulgaliselt leida. Teadmata kadunud sõdurite naised ei saanud Stalinilt isegi piskut lesepensioni ja nüüd pole neil õigust harjunud kohta ka lilli viia. Huvitav, miks see küsimus nüüd üles kerkis, ja mis põhjusel Laari valitsus seda probleemi ammuilma ei lahendanud?

Üldiselt jääb aga mulje, et kellelegi on sinna, praeguse mälestusmärgi kohale hoopis ehituskrunti vaja. Magus maatükk. Eks aeg näita…

Kes osa Eestist Venemaale kinkis?

Aga mingem põhiküsimuse juurde. Keskerakonda ja Rahvaliitu ning venelasi juhtkirjades vaenlasteks määratledes olete Teie, proua Kurvits, sattunud imelikku olukorda: ajakirja sisu ei vasta Teie enda väidetele.

Tundub, et austatud päätoimetaja ei loegi ajakirja, mida välja laseb. Muidu ta koos isamaaliste päästjatega ei süüdistaks neid, kes tegid kõik, et Eestit võitmatu NSV Liidu küljest lahti saada, isamaareetmises ja katses meid Venemaaga taasühendada.

Milleks oli neilsamadel inimestel vaja meid sealt eemale kiskuda, et nüüd jälle tagasi toppida? Lisaks muule oleme juba Läänes. Kuidas see Euroliidust Itta naasmine peaks käima?
Kuid ajakirjast selgub, et Eesti reetsid hoopis Teie lemmikud, kelle edu oleks täiuslik, kui poleks neid neetud keske ja venelasi… Ka rahvaliitlasi, kes õhku rikkusid ja "pikalt saadeti".

Isamaaliste hüüdlausetega ja vaenlase kuju tekitamise uduga võiks ju tegelikult Eestit 1994. aasta juulis reetnuid varjata, aga Jüri Toomepuu toob need isikud mitmes Teie ajakirja numbris järjest lausa nimepidi välja. Pronkssõduri juurde kogunevad mittekodanikud, kes kuidagi Savisaart valida ei saa, kuid kelle Venemaa eestimaised heategijad mitmekümnetuhandese hulgana, lausa kolme diviisina Eestisse jätsid, ilma et selleks seaduslikke volitusi oleks olnud.

Kes need siis olid, kes Tartu rahulepingust loobusid, Setumaa ja Narva-taguse Eesti territooriumi ära kinkisid,kes olid mõne jaoks vihatud muulaste siiajätjad? Kas Savisaar, Reiljan, Rüütel, Keskerakond ja selle venelastest valijad?

Tuleb välja, et ei. Seda tegi tandem Meri–Laar. Tsiteerime K&E-st Jüri Toomepuud, kelle aususes ei pruugi kahelda:
"Lennart Meri Eesti–Vene lepingutega Eestisse põlistatud 20 000 punaarmeelast ja 2000 endist Nõukogude Liidu julgeoleku töötajat, lisaks 10 000-le varem Eestisse jäänud punaarmeelasele, on viinud Eesti julgeoleku hävingu piirile, võimendanud Eestis paikneva viienda kolonni tõsiseks, kardetavaks ohuks Eesti püsimisele riigina, kus eestlased on peremehed [---]." (K&E 2007 nr 1, lk 12)

"Ta tagas neile sotsiaalsed hüved ja kinkis korterid, majad ja muud kinnisvarad, mis olid nende jaoks eestlastelt võõrandatud. Ta nõustus omavoliliselt loovutama võõrriigile osa Tartu rahulepinguga ja EV Põhiseadusega sätestatud territooriumist. [---] Jäägu need lepingud igaveseks häbiks Presidendile, kes need sõlmis, ja Riigikogu liikmetele, kes selliste reeturlike lepete ratifitseerimise poolt hääletasid!" (K&E 2006 nr 4)

Kommud kaitsesid, isamaaliitlased kinkisid ära

Kui poleks isamaalis-patriootilisi juulileppeid ja Tartu rahu piirist loobumist, oleks asi lihtsam: Eesti piir asuks tükk maad Narva jõe taga, ja idioodi järjekindlusega Savisaarele omistatav ühinemise soovunelm geograafiliselt sootuks lähemal. Kuid siin on küll tegu omaenda reetlikkuse teistele pähemäärimisega. Ühinemist planeerivad hoopis teised, Euroliidu-jõud, keda tõmbavad Venemaa tohutud toormevarud, ja kuna SRÜ lagunemine ja Venemaa piirkondlik jagunemine jätkub, võib see tulevikus isegi juhtuda. Kaug-Ida ongi juba varsti Hiina nr 2.

Preambulaid võib aga "kontrolljoont" põlistavale piirileppele lisada ja kauneid kõnesid vahutada, mingile osale rahvast suunatud ennastülistavaid ajalooraamatuid kirjutada ning kõiges Keskerakonda ja venelasi süüdistada, aga reetmine on toimunud ja osa kallist isamaast ära kingitud. Tõesti – tagasi ei saa enam midagi, nagu peatoimetaja on oma juhtmõtted pealkirjastanud.

Kuid on üks nüanss.

Vastik on seda meenutada, aga eesti rahva reeturid Vares ja Karotamm palusid ometi Stalinit 1944. aastal mitmel korral, et ta Petseri ja Narva Eesti koosseisu jätaks. Narva jäi, selle nad sõdisid välja; Petseri aga oli Stalini arvates tänu kloostrile põlisvene linn, seda ei saanud. Muide, Gdanski, mida Stalin visalt Danzigiks nimetas, kauples Poolale suure hädaga välja punakirjanik Wanda Wasilevska. Piire tehti niimoodi – mängleva kergusega – nagu juulileppeidki.

Kommud kaitsesid, aga isamaalased, need Eesti heategijad, kinkisid ära.

Pististe abil isamaa ilu hoieldes

"Kuulge, kas me elame vabariigis või hullumaja koridoris, kus palatid on nii täis, et ravile ei pääse – pole ruumi?"

Sest kuidas mõista sellist Jüri Toomepuu tsitaati, mis puudutab kolmandat korda peaministriks trüginud rahvasõbra Laari relvaostutehingut: "… Samuil Lazinski … väitis, et tema vahendusleping nägi ette kolm protsenti tehingu hinnast temale ja kaks protsenti ostjaile altkäemaksuks…" (K&E 2006 nr. 4)

Edasi on sealsamas juttu sellest, et läbirääkijateks olid Laar ja Apananski; viimane olla lubanud palju suurema altkäemaksu välja kaubelda. Üks relvaostu uurida püüdnud Kaitseministeeriumi nõunik sai hoiatuse, et tal võib relvaga õnnetus juhtuda, kui tal huvi ei kao. Ost osutus aga kaitsevõimet hävitavaks NATO standardile mittevastavaks pettuseks. Relvad osteti õigest hinnast viis korda kallimalt, raudtee ja muu värk müüdi õigest hinnast palju odavamalt. Ikka isamaa ilu hoieldes… Ja muidugi omakasupüüdmatult. Äraostmatult.

Kerge pole Laarile ka praegu arenev tema valitsemisperioodi jäänud üle-mere-relvaäri ja Estonia huku uurimine.

Välisajakirjanduses ilmunud LKA ühe töötaja ütluste kohaselt saabus laevale käsk merel lahti saada ühest koormaautost, kus oli Paldiskist varastatud raketiosa, sest seda juba ootasid Rootsis nii saajad võimsa Hercules-tüüpi lennukiga kui ka luuretöötajad.

Väidetavalt Lepiksonile kuulunud metalliauto merre lükkamine ebaõnnestus, tunnistajad kadusid. Rootsi prokuratuuri väitel oli laeval veel ligi 180 kurdi põgenikku, kes uppusid kinnises furgoonis. Seega oli ohvreid üle 1000 inimese. Sellest ka ei taheta rääkida. Ei tea, miks?

Kuid ajakirja Kultuur ja Elu mõttemallid on ikka nõukaaegsed: MEIE ja NEMAD. Tähtsam neist kahest on muidugi MEIE ehk NASHI! Ei juttugi integratsioonist, leppimisest, koostööst.

Koganil oli vist õigus

Vihkamine, konfrontatsioon, rahvusvaen ja vale. Teravad suhted Venemaaga. Plahvatusohtlik, turvatundeta olukord. Äkki on see kõik tellimustöö? Kuid kes selle küll tellis, kellele on see kasulik? Vanal Savisaare vastasel, isamaalaste varalahkunud sõbral Jevgeni Koganil oli vist õigus, kui ta sinimustvalgele soovitas punase riba lisada. "Internatsionaali" üks parempoolne partei meil juba laulab...

Sõdu võidavad väejuhid, kaotavad aga sõdurid. Hea, et poistel Kultuuri või Elu kaanepildil on läbipuuritud laskeriistad. Need ei tulista.

Pärisrelvadega punast massi peatada ei õnnestunud. Kui palju selles mundris mehi aga Sinimägedes oleks võidelnud, kui nad teadnuks, et Lääs meid Jaltas ammu Stalinile maha müüs ja Hitleri võidu korral oleksime olnud Saksamaa orjarahvas?

Mul on vaid hea meel, kui nüüd paljud Kultuuri ja Elu lugema hakkavad. Saagu nad teada, kes tegelikult Eestit reetis ja Vabadussõjas verega niisutatud maad teisi sõimates idanaabrile ära kinkis.

Artikli autori nimi on toimetusele teada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (69)