Nädala juubilar RUTH PERAMETS-PÜSS 90

5. augustil 2005 kirjutas „Õhtuleht“ pealkirja all „Rahu sinu põrmule, kallis ja tore tädi Ruth!“: „Ruth Peramets-Püss suri haiglas 3. augustil 2005. a. kell 23.45 pärast rasket haigust. Endine ETV režissöör Tiiu Vahi teadis oma kauaaegse südamesõbranna haiglas olemisest. „Teadsin, et tal oli midagi mõistetamatut… Rääkisin tema abikaasaga, kes ütles, et oli sooltesulg. Ja et oli operatsioon ja… Ja noh, lihtsalt pidi ära ootama, mis saab…“

Samal aastal jõudis ta vastu võtta Valgetähe viienda klassi teenetemärgi ning kauaaegsete kolleegide suurima tänu – Eesti Televisiooni elutööpreemia. Pärast hariduse omandamist Tallinna 15. algkoolis ja Tallinna 8. keskkoolis asus ta 1946. aastal tööle EV Metalli- ja Keemiatööndusliitu. 1955. aastal osales filmides „Andruse õnn“ ning „Jahid merel“.

15. augustil 1955 vormistati Ruth Peramets poole kohaga Tallinna Televisioonistuudio diktoriks. Esimest korda võisid televaatajad teda ekraanil näha 13. augustil. Oma tööga paljudes saatesarjades, uudiste- ja lastesaadetes rõõmustas ta vaatajaid kuni 28. aprillini 1984. Erilise armastuse kinkis ta aga lastesaadetele. Kui 1967. aastal algas saatesari „Tädi Ruthi jutt“, oli noorest võluvast daamist saanud igaveseks „tädi“. Ruth Püssi ja Uno Leiese koostööst kujunes tase, milleni on püütud jõuda, kuid mida oma siiruse, vahendituse ja särasilmade poolest senini keegi ületada pole suutnud.

Pärast ekraanilt lahkumist loobus Ruth Peramets-Püss kõigist intervjuudest ning avalikest esinemistest ja pühendus ainult perekonnale. Rein Karemäe on meenutanud, et Ruth Peramets hoidiski oma perekonnaelu tööst rangelt lahus ning töövälised kokkupuuted olid minimaalsed. “Ta imponeeris mulle kui väga hea professionaal – ei mäleta kordagi, mil ta oleks ekraanil eksinud. Ja ka oma lastesaateid tegi ta väga suure pühendumusega. Tegemist oli ääretult sümpaatse ja südamliku inimesega, Ruthil oli soe silmavaade, meeldiv hääl ning kena väljanägemine,” kirjutas Karemäe 5.08.2005 Eesti Päevalehes.

Ruthi tuntakse rohkem tema esimese abikaasa Richard Perametsa (1922–1974) perekonnanime järgi, ehkki see abielu eriti õnnelik polnud, sest Ruthi lahkumise puhul kirjutatud järelehüüetes Richardit kordagi ei meenutatud. Suri mees juba 51-aastasena, jättes endast kultuurilukku jälje eelkõige estraadikoomikuna ning telefilmiga „Mehed ei nuta“.

1968. aastal sõlmitud abielu järel oli ekraanil Ruth Püss. Abikaasa Arvi Püss (1937–2010) oli operaator Eesti Televisioonis ja osales 1967–1984 lastesaadete „Tädi Ruthi jutt”, „Telepoiss”, „Tipp ja Täpp”, „Hunt Kriimsilm” loomisel. Just nende saadetega sai tema abikaasast laste, aga ka täiskasvanute poolt armastatud tädi Ruth.

Diktori leidmiseks korraldati rahvustelevisiooni sündides 1955. aastal konkurss, kuid hulga kandidaatide seast paraku sobivat ei leitud. Juhtumisi oli aga konkursipäeval ETV eetris mängufilm, kus tollane Ruth Peramets peaosa mängis, ning tema kutsutigi diktoriks. ETV juht Ilmar Raag kirjutas oma järelehüüdes: "Temas oli stiili, mida hea meelega kutsuti "eestiaegseks kasvatuseks". Loodus oli talle andnud seda õppimatut ekraanisarmi, mis paljudele jääbki unistuseks."

“Tänapäeva vaataja ei mäleta enam aegu, mil diktor oli teles A ja O. Tema juhatas saateid sisse, ega siis olnud algusmuusikat ega graafikat, pandi papitükk ette ja läks, enamik saateid oli ju otse. Ruth tegi seda tööd väga hästi,” tunnustas Karemäe endist kolleegi veel aastakümneid hiljem.

Ruth Peramets-Püss on 15-aastase tööjuubeli puhul (1970) ise meenutanud oma tööd teleekraanil selliste sõnadega: “Minu arvates tekkis sellest ajast täiesti uudne närveerimisvorm, mis erines kõigist varasematest laval, filmikaamera ees, koosolekul või mujal. Kui esimeseks saateks, kus ma diktor olin, Tiiu Vahi mikrofoni avas, Arvi Püss valgust sättis ja Inno Varandi kaamerate juures oli, tekkis äkki selline moment, et ei teadnud, kuhu vaadata! No kuhu ma vaatan? Elus vaatad ju kaasvestlejale silma, filmivõtetel pead vältima vaatamist objektiivi – siin aga tuleb just vaadata otse objektiivi! Seda meist keegi siis veel ei teadnud. Ja mulle öeldi: vaata seda musta täppi seinal kaamera kõrval. Kui imelik see tundub nüüd, 15 aastat hiljem.”

Tänapäeval Eesti tele-eetris teadustaja tüüpi diktoreid enam pole. Kahjuks! Uudistelugejaid kutsutakse nüüd „ankruteks“. Ruthi ei suudaks kuidagi kirjeldada ankruna, pigem kauni purjena. Küllap seepärast ta ise ka ei olnud kuigi kaua uudistediktor, vaid hakkas tegema lastesaateid. Ent küllap tänased daamid uudistesaadetes nagu veel äsja Kadri Hinrikus ja  Monika Tamla ETV-s või ka Tallinna TV sümbolnägu Katrin Toome vaevalt kipuksid Ruthi kombel tegema lastesaateid.

Reet Linna arvates (Õhtuleht, 5.08.2005) on tädi Ruthil ETV ajaloos juba sellepärast tohutu tähtsus, et ta suutis tõmmata teleekraani juurde terve põlvkonna lapsi. „Olen vaadanud nende autodidaktiliste saadete musta materjali, kus ta istub laste keskel ja esitab küsimusi, millele tulid vastused näiteks läbi meistrimeeste töö. Ta kasvatas ja õpetas kogu põlvkonda, andes teadmisi kogu eluks. Rahu sinu põrmule, kallis ja tore tädi Ruth!…“

MART UMMELAS

Jaga |