Sotsiaalne, mitte aga sotsialistlik partei

Erika Vain,      31. jaanuar 2007


Olen ikka toetanud valimistel Keskerakonda, sest ainult tema on kaitsnud laiade rahvahulkade huve, võidelnud nn sotsiaalse kapitalismi eest (vrd Saksamaa, Rootsi), samal ajal kui teised parteid on loonud vaid soodsaid tingimusi väheste rikastumiseks, mis oma äärmuslikkuses üksnes kiirendab sotsialismi tagasitulekut, sest rahval saab kord kannatus otsa.
Aga palju on veel teha. Näiteks arstiabi parandamise lubadused on jäänud lubadusteks. Nüüd on meil nii sotsialistliku meditsiini pahupooled (puhkepäevadel pererst koduvisiite ei tee) kui ka kapitalistlik kiirabi (piirdub haiglasse vedamisega).
Puutusin ise sellega kokku, kui laupäeva hommikul oli abikaasal 39,5-kraadine palavik. Helistasin kiirabisse, pika sõimlemise peale siiski tuldi. Kuid abi polnud, kuigi parameedik leidis, et haige jalas on nn roos (veresoontepõletik) – vaesel velskril pole õigust välja kirjutada antibiootikume ja samal ajal selle haigusega ei hospitaliseerita. Küsiti küll, kas meil kodus on antibiootikume. Aga neid ju retseptita ei müüda! Alles esmaspäeval sai alustada juba tõsise kuju võtnud haiguse pikaajalist ravi.
Emalt olen kuulnud, et enne sõda tuli perearst koju ka öösel, kui vajadus tekkis. Oma kogemustest tean, et nõukogudeaegne kiirabi sõitis kohale südaööselgi, arst määras kohe ravi ning andis isegi oma käsiapteegist rohu ja teatas haigusjuhust jaoskonnaarstile, kes tuli järgmisel päeval haiget üle vaatama.
Praegune „eikellegimaa" tuleks arstiabis likvideerida! Igas kiirabibrigaadis peab olema arst, kes suudab diagnoosida ja ravi määrata ning vajadusel välja kirjutada isegi antibiootikume. Selle kitsaskoha lahendamine tooks Keskerakonnale palju pooldajaid juurde.
Teiseks kitsaskohaks on pensionid. Need on küll tõusnud ja kahest pensionist suudab vanapaar kokkuhoidlikult majandades ära elada: üks pension läheb korterikuludeks, teisest katab toidukulud. Probleemiks võivad tekitada arstirohud, kuid enamasti saab neistki üle.
Muret teeb aga leseksjäämine, sest ühest pensionist kõigi kulude katmiseks jääb napiks ja erilisemaid sääste pole. Loota lastele eriti ei saa, sest pojad saavad väikest palka või on koguni töötud, tütred on lastega kodus ja samuti ei suuda rahaliselt toetada.
Võib muidugi soovitada korter maha müüa ja odavam osta. Aga vanainimesel, eriti veel leinas oleval, jääb ettevõtlikkusest puudu ja on ka hirm, et võib sattuda sulide ohvriks. Pealegi pole korter vaid neli seina – see on ka kodu, harjumuspärane ja armas.
Olukorrale võiks lahendust olla n-ö lesepensionist, mida saaks abikaasa jäädaval lahkumisel ja mis võiks olla 50% surnu pensionist. Selline võimalus tõstaks ka abiellumise motivatsiooni. See on aga vajalik, kui me ei taha rahvana välja surra – vabaabielus naine saab loota vaid enda peale, aga üksinda üle ühe lapse kasvatamisega hakkama saada on raske.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)