Raamatu "Peaminister" 15. osa

07. september 2005


Lõpuks püüti olukorda sellega päästa, et aeti kõik Dogudzhijevi kui üksiküritaja kaela. Minu mäletamist mööda pidi Pavlov lõpuks ütlema, et nad kutsuvad selle kirja üldse tagasi. Meie elegantne käik andis tulemusi – taheti meid hirmutada, aga ehmatati hoopis ise ära.
Baltikumi iseseisvumise küsimuste käsitlemisest Pavlov hoidus. Mõnikord ta küll küsis, kuidas Nugisel-Lavjorovil läbirääkimised edenevad. Kuigi Lavjorov oli tema asetäitja, allus viimane selles küsimuses otse presidendile. Mõlemad me teadsime, missugune on teise poole suhtumine. Siin olid meie vahekorrad selged. Pavlovil oli oma positsioon, ta oli meie iseseisvuse küsimuses skeptik. Minul oli oma selge seisukoht.
Vaevalt ma talle seda välja ütlesin, aga iseendale pidin tunnistama, et Nugise-Lavjorovi läbirääkimised jooksid ummikusse. Mul tekkis mõte luua kõnelusteks täiendav kanal, et asju paigast lahti saada. Valitsusel oli vaja saavutada N Liiduga kokkulepe esimeses järjekorras vähemalt kolmes asjas:
— et läänepiir tehtaks lahti ja me saaksime osaleda selle kontrollimisel;
— et idapiir läheks kinni;
— et N Liit tunnustaks meie oma rahale ülemineku projekti.
Seda vajasime üleminekuperioodiks, kuni riikidevahelisel läbirääkimistel lahendatakse Eesti iseseisvumise küsimus. Neist kolmest asjast me hakkasimegi Pavloviga rääkima.
Kõige kiiremini leidsime ühise keele oma raha suhtes. Pavlov oli ise rahandusspetsialist ja pidas meie projekti mõistlikuks. Pealegi nägi ta konkreetset lahendust, kuidas seda ideed N Liidu valitsusele ka olemasolevates tingimustes "söödavaks" muuta. Tema meelest oli võimalik lahendada oma rahale üleminek korraga Eestis ja Ukrainas, kasutades Eestis ukrainlaste kattevarju, sest Ukraina peaminister Vitold Fokin püüdis seal samuti separaatset rahareformi läbi viia.
Valentin Pavlov: "Ma rääkisin tookord ka Fokinile, et oma raha sisseviimine on täiesti võimalik, ja nad tegelesid sellega väga aktiivselt. Nad tellisid juba Kanadast oma raha trükkimise. Aga ma ütlesin talle ka: "Ära kisu mootorist välja ühte elementi. Sa pead selgelt teadma, kuidas seda siduda ülejäänud süsteemiga." Ma kohtusin Fokiniga 20. juuli paiku ja
küsisin tema käest: mida te otsustasite? Ta vastas: "Me otsustasime oma juhtkonnas, et oleme konföderatsiooni poolt." Mina ütlesin, et sellisel juhul on Ukraina oma raha sisseviimine täiesti loogiline ja neil on olemas shanss olla edukas.
Ka teie projekt oli mulle vastuvõetav. See sarnanes minu ettekujutusega, kuidas reformida riikide suhteid. Tol ajal käis juba jutt autonoomiast, muidugi erinevate piirkondade jaoks kujutati seda autonoomiat ette erineval tasemel. Mõned viisid juba läbi referendumeid. Kui me oleksime jäänud konföderatiivsele tasandile, siis oleks oma raha sisseviimine olnud loogiline. Muidugi tulnuks siis lahendada küsimus valuuta konverteerimisest konföderatsiooni sees. Vaja oli see idee n-ö tehnokraatlikult läbi töötada, et teda ei tabaks fiasko.
Ajalooliselt, lisaksin, ilmus ühtne rubla N Liidus alles 1924. aastal. Territooriumil, mida hiljem hakati nimetama Nõukogude Liiduks, käibis ju mitmesuguseid rahaühikuid, ja see kõik funktsioneeris, polnud mingeid probleeme. Hiljem aga tehti kuldtshervoonetsi baasil ühtne nõukogude rubla."

Eestilt Pavlov konföderatsiooni jäämist ei nõudnud. Vähemalt siis veel ei nõudnud. Arvan, et ta pidas Baltikumi iseseisvuskõnelusi pigem Gorbatshovi probleemiks ja võib-olla isegi tundis kahjurõõmu presidendi saamatuse üle selle lahendamisel.
Mis puutub piiriküsimustesse, siis lootis Pavlov kokku leppida sõjaväe ja KGB-ga, kus ta mõju oli kasvanud. Kas ta oli ka tegelikult sedavõrd mõjukas, kui õigesti ta end hindas ja kui avameelne ta minuga oli, seda ei julge ma praegugi veel arvata. Kaalutlesin, et me pidime olema valmis vähemalt nelja tüüpi lahendusteks:
1) N Liidu laguneb ise – see protsess juba käis, aga selle tulemuslikkusesse uskusid vähesed;
2) tuleb uus okupatsioon ja me peame põranda alla minema – niipalju kui meid siis alles jääb;
3) Eesti iseseisvub ühepoolselt Vene Föderatsiooni ja teiste vabariikide toetusel – või siis koos teistega;
4) jääb kestma pikk ja veniv üleminekuperiood, sest kolm jõukeskust – Gorbatshov, Jeltsin ja Sojuzi konservatiivide grupp – blokeerivad üksteist vastastikku.
Vähemalt neljanda stsenaariumi, üleminekuperioodi venimise puhul, võinuks Pavloviga kavandatud kokkulepe kasuks tulla ja tugevdada meie positsioone iseseisvusvõitluses.
Eesti valitsus valmistas ette N Liidu valitsuse määruse projekti oma rahale ülemineku ja piiriküsimuste lahendamise kohta ning ma andsin selle Pavlovile üle. Püüdsime juuli teisel poolel hakata seda küsimust valitsuste vahel arutama, aga sel ajal tekkisid tal väga teravad konfliktid Gorbatshoviga ning ta lükkas meie kohtumise edasi. Pavlov arvas, et võib meie ettepanekute juurde tagasi tulla augusti algul, kui Gorbatshov on puhkusel. Ta püüdis kasutada sama võtet nagu Bakatin aasta varem, ja see oli ka mõistetav.

1991. aasta juuli lõpus kohtusime Pavloviga uuesti. Seekord Vnukovo esimesel lennuväljal, kust väljusid N Liidu ametlikud delegatsioonid. Pavlov oli parajasti sõitmas Austriasse. Kogu N Liidu arvukas valitsus oli tulnud teda ära saatma.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)