Õnnitleme lugupeetavaid rahvakunstnikke!

Need kaks ühevanust suurmeistrit võiksid oma raske ja pikaajalise elutöö eest leida ka riigi poolt tähelepanu. Kuidagi kergelt jäädakse praeguses Eesti riigis ükskõikseks nende suhtes, kes on kogu oma elu pühendanud rahvuskultuuri edendamisele ja arendamisele.

Oma eriala spetsialistina tunnen alati torget südames, meenutades, mismoodi meie õiguskaitseorganid kvalifitseerisid Voldemar Kuslapiga seotud kõige tavalisem õnnetusjuhtumi kriminaalkuriteona. Miks seda tehti ja kellele oli see kasulik?

Andku sünnipäevalaps mulle andeks ja palun talt vabandust, et sellise piduliku sündmusega seoses nii halbu asju meelde tuletan. Kahjuks ei saa ma teisiti, sest see ilmne ülekohus, äärmuseni ulatuv võhiklikkus maestro ja tema naabrite vahelise tülikaasuse lahendamisel jääb surmani meelde, kui järjekordne häbiplekk Eesti õiguskaitseorganite paljude häbiväärsuste hulgas.

Arusaamatu, miks kaitsja ei nõudnud kohtult uurimiseksperimendi teostamist? Huvitav, kuidas õnnestus tahtlikult kellegi sõrm ukse vahele panna!

Kahju, et selles kohtuasjas edasikaebamist ei toimunud. Meenutagem, kuidas fabritseeriti rahvuslasele Jüri Liimile avaliku korra raske rikkumine. Ka tollest süüteo kvalifikatsioonist ei saanud ma kuidagi aru. Õnneks ei saanud sellest aru ka riigikohus ja mõistis J. Liimi õigeks.

Õigluse taastamise nimel tuleks V. Kuslapile süüks pandu erapooletult uuesti läbi vaadata ja langetada õiglane otsus. See oleks palsamiks teeneka rahvakunstniku haavadele, mis talle selle ülekohtuga tekitati.

Soovin mõlemale teenekale juubilarile väärikate ikka jõudmise puhul tugevat tervist ja rõõmsat meelt! Ärgu murdku nende optimismi, rõõmsat meelt ja elutahet sihukesed negatiivsed nähtused, mis aeg-ajalt meie riigis aset leiavad.

JAAK LAIDLA Harjumaalt

Jaga |