Kas meie maa jääbki tumedaks?

1894. aastal, kui Eesti oli reformuva Venemaa tiiva all, küsis Juhan Liiv: "Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda..." Nüüd, vormiliselt taas iseseisvatena, on enamgi põhjust niimoodi küsida. Näib, et eestlase "tume maa" ja "raske koorem" ei olenegi ajastust või riigikorrast, vaid temast endast. Ehk tõestub taas igitõde: kõike, nii head kui ka halba, otsige iseendast!

Meie maa on praegu tumedam ja koorem on ehk raskemgi kui toonastel. Neil olid elukogemuslikud püsiväärtused, eestlase identiteet, külakogukonnad, lootus paremale, puhtamale, õiglasemale elule. Olgem julmalt ausad - praegu seda kõike enam pole.

20 aastat on autoritaarse kapitalismi käsilased, keda rahvas on valinud või vaikimisega soosinud, lõhkunud püsiväärtusi ja meie rahva identiteeti (majanduses, kultuuris, poliitikas), ehitanud ühiskonnatut, rahvast väljapoole suunatud riiki, loonud tehisväärtusi ja uut semantikat.

Meie rahvast seni ühendanud laulu- ja tantsupeodki on „moderniseerumas": muutuvad massi-kommertsüritusteks, kuhu poliitikud varmalt raha jagavad, et jätkuks rokki ja räppi ning kõhutäitki. Ehk sedasama, mida nõudis kõduneva Rooma impeeriumi pleebs. Piinlik küll, aga viimane Eesti suurejooneline tänavatants paistis teatud nurga alt pigem presidendi tagasivalimise show'na kui rahvaalgatusena.

Ühest hiljutisest ajakirjandusvadinast saime teada, kui vanad näevad välja noored maainimesed, kes on saanud priiuse asemel lindpriiuse. Järelejäänud vanad püsivad oma kookonites, elades olnust, tõrjudes pealetungivat.

Meie noored satuvad paratamatult tehisellu, virtuaalmaailma. Paljud meelsasti, sest nad ei tunneta ohte ning usuvad, et see atraktiivne, kõikvõimsana näiv virtuaalmaailm ongi päriselu ja selle loojad on kui jumalad (meiegi ajakirjandus kuulutas äsjalahkunud Apple'i juhi Steve Jobsi jumalaks).

Autoritaarse riigi sõnum rahvale, nagu ikka, on propaganda, valed, laim. Sellises riigis pole vaba ajakirjandust. Eesti nn. vaba ajakirjandus refereerib valitsussõnumit, peamiselt aga kajastab ja tekitab elu pinnavirvendusi. Ajakirjanikud, kes kritiseerivad valitsussõnumit, on kõrgest kantslist kuulutatud "debiilseteks"; valitsuspoliitikale vastanduv Kesknädal polevat üldse ajakirjandus.

Võltsi, pinnavirvenduslikku, vadistavat ajakirjandust on eriti raske taluda neil, kes ootavad sõnumit, aga seda ei saa.

Mis ülesannet täidavad maksumaksja rahastatud ETV "Terevisioon", "Ringvaade" jt. sarnased televadinad? Kui aga vadistaja hr. Reikop (ajakirjanikuks ei oska teda pidada) minetab igasuguse viisakuse, teemakohasest asjatundlikkusest rääkimata, ja ründab huligaanselt oma kutsutud külalist, siis - miks juhib ta ikka veel seda saadet?

Meie ajakirjanike sepistuskojas usutavasti õpetati, et ajakirjaniku vältimatud omadused on ausus, põhjalikkus ja mõtteloogika. Ma ei tea, kas sellest kojast on pärit ka Postimehe juhtivkirjutaja Argo Ideon. Igatahes minetas ta kõik ajakirjanikuomadused, kui oma koduajalehes 30. septembril võttis ette lehesirvija (paljukest enam neid lugejaid!) poliitilise ajuloputuse. Pealkirjaga nimelt. (Vahemärkus: justnimelt pealkiri ja pilt ongi meie nn kvaliteetajakirjanduse tõhusaim pesupulber ajude pesemisel. Mäletate, kuidas Eesti Päevaleht 8. septembril joonistas oma küljele täiesti süütud inimesed riiklikeks kurjategijateks.)

Ideoni tüki pealkiri oli „Internetihääletus vastab rahvusvahelistele standarditele". Vähegi teadjam saab kohe aru, et tegemist on valega, poliitilise tellimusega, et vale ajab taga poolvalet. Mingit rahvusvahelist internetihääletuse standardit pole ju olemas. On vaid riikide katsetused ja ilmnenud turvariskid, mistõttu internetihääletusest on loobutud. Praktiliselt kõik IT-eksperdid, sealhulgas OECD omad, peavad e-valimisi ebaturvaliseks. On tehtud hulk ettepanekuid ja soovitusi, mis kahtlemata ei taga veel riskivabadust täielikult, ja mida (küllap näeme!) meie valimiskontor ei ruttagi täitma. Ja üldse on e-valimistega nii nagu spordis dopinguga - patustajad on kontrollijaist ikka kaks sammu ees.

E-valimised aga haaravad meil üha laiemaid hulki, eelvalimisedki pikenevad! Vestlesin keskmisest harituma inimesega e-valimiste teemal - tema lubas ikka e-valida, olevat mugavam.

Kui rääkisin teise, enda arvates keskmisest informeerituma inimesega ajakirjanduslikust aususest, siis teda huvitas see teema üksnes sellises seoses: kas Edgar Savisaar oli aus, kui ta autot roolides lubatud kiirust ületas?

Ei jõua, oh ei jõua me sedasi "soovide siniranda"!

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |