Valitsuse vandenõu Eesti rahva vastu?

Ja ega midagi teha ei ole. Kui selline optimistlik ja heatujuline riigijuht niimoodi väidab, siis paljud usuvadki. Vahel nii siiralt, et panevad silmad kinni ega näegi, et hinnad tõusevad kõikidel kaupadel ja teenustel katastroofiliselt.

Inimesed ei näe ka seda, et tuhanded lahkuvad tööle ja elama riikidesse, kus töötavat inimest väärtustatakse. Valitsusjuhi maagilisi sõnu kuulates võib ju tõesti ära unustada, et soojahind tõusis ligi 40%. Kohe varsti, aasta pärast, on ees hinnatõus elektril. Ilmselt umbes samas suurusjärgus kui küttel.

Mis inimesel kõigest sellest, sest peaminister ise ju ütleb, et kohe varsti läheb elu meil ju paremaks?

Inimesed usuvad. Loodavad. Kes enam ei jaksa, pakib kohvri ja lahkub.

See on aga just see, mida valitsuse liikmed kõige enam ootavad. Mida rohkem inimesi meie riigist lahkub, seda kasulikum neile. Kuidas nii?! - ilmselt imestab lugeja.

Vandenõuteooria

Olen veendunud, et töökate ja aktiivsete inimeste viimine sellisesse olukorda, kus elu Eesti riigis oleks väga kallis ning enamikule kodanikest vastuvõetamatu, ongi valitsuse salajane eesmärk.

Miks?

Minu seisukoht on, et tegemist on hoolikalt planeeritud vandenõuga, mille eesmärgiks on vabaneda inimestest, kes oleksid vastu paremerakondliku valitsuse tegelikule eesmärgile - rajada Lääne-Virumaale fosforiidi- ja põlevkivikaevandused, eriti just Toolse ja Kabala vahelisele maa-alale, kus peitub ilmselt miljardite eurode eest maavarasid. Asjaolu, et peale kaevanduste rajamist läheb põhjavesi nii sügavale, et kaevud jäävad tühjaks, ning see, et radioaktiivsus hakkab Pandivere kõrgustiku geoloogilise eripära tõttu kogunema asulate alla, ei kõiguta meie Toompeal tegutsevaid otsustajaid põrmugi.

Fantaasia või mitte?

Kindlasti leidub nüüd keegi, kes mõtleb, et selle artikli kirjutaja on hull, sest reformierakondlik keskkonnaminister lubas ju selge sõnaga: kaevandusi ei tule!

Tahaks siinkohal irooniliselt muiata ja nentida, et enamasti kipub meie praeguse valitsuse puhul olema nii, et kui kindla sõnaga lubatakse, et midagi ei juhtu, siis mõne aja möödudes tõdetakse, et juhtus jah, aga midagi polnud ju teha...

Kardan, et ka kaevanduste kohta antud lubadus ei jää kauaks püsima. Olukord ju nõuab.

Võrdle: „Euro hinda ei tõsta!"

Või Andrus Ansip: „Euro toob investeeringud. Elatustase paraneb varsti. Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahakski elada. Euro on Eesti majanduslik usaldusväärsus, selge signaal kõigile maailma investoritele: tulge siia, looge ettevõtteid ja töökohti, siin on usaldusväärne ja turvaline paik teie ideede teostamiseks ja raha kasvatamiseks!"

Need on vaid mõned tarkuseterad, mis Toompea kõrgete müüride vahelt on meieni jõudnud. Kõik need tsitaadid on pärit ajalehtedest ja telesaadetest.

Näiteid võiks palju tuua. Kahjuks mitte ükski suurtest lubadustest pole siiani teoks tehtud.On ainult negatiivseid näiteid, kus inimesed on järjekordselt saanud kinnitust, et valitsuse siirad lubadused ei maksa mitte midagi.

Valitsusjuhi optimism

Meie peaminister armastab sageli tuua näiteid olukorra kohta Soomes ja Rootsis, aga meenutagem ka fakti, et masu ajal võtsid nende kahe riigi valitsused ette meetmeid väikeettevõtluse toetamiseks, et majandustegevus taaskäivituks.

Mida tegime meie?

Oma kõrgete maksude ja nõudmistega me sisuliselt hävitasime FIE-d.

Aateliselt endale vastu rinda tagudes ja piirileppele preambulat lisades võtsid meie valitsustegelased paljudelt äriinimestelt võimaluse tegelda Venemaa transiidiäri ja kaubavahetusega. Seda ajal, mil terve Euroopa otsib pingsalt võimalust Vene turgudel kanda kinnitada.

Ka gaasijuhtme puhul on valitsus käitunud enam kui absurdselt. Meie ju gaasijuhet ei tahtnud. Ei tahtnud ka neid pakutavaid suuri rahasummasid, mida oleks saanud kasutada Eesti põhjaranniku renoveerimisel. See omakorda oleks toonud juurde nii töökohti kui ka elavdanud kohalikku majandust. Soomlased võtsid Nord Stream'i pakkumise vastu ja on õnnelikud. Tegelikkuses ei ole mingit olulist vahet, kas torujuhtme võimalik leke Läänemeres juhtub kilomeeter siin- või sealpool. Peale nende suurte rahade, mis Soome riik selle torujuhtmega endale sisse kasseerib, töökohti loob ja soomlaste elu paremaks muudab.

Meie elu läheb aga järjekindlalt kallimaks ja raskemaks.

Siia võib veel lisada rahandusminister Ligi ütluse, et kellele Eestis ei meeldi, mingu minema. See kinnitab minu veendumust, et tegemist on planeeritud ja eesmärgipärase tegevusega inimeste äraajamiseks. Millise riigi rahandusminister võib lubada endale öelda enda maksumaksjatele: kui ei meeldi, minge ära?

Samal ajal käib aga aktiivne tegutsemine Virumaal.

Varjatud tegevus

Tegelikkuses ongi mesimagusate lubaduste varjus toimunud intensiivne tegevus. Viimaste aastate jooksul on renoveeritud Sillamäe ja Kunda sadamad, täielikult on ümber ehitatud Jõhvi ja Kohtla-Järve vaheline teelõik. Hetkel käivad suuremahulised ümberehitused Haljala ristmikul ning üle 20 aasta seisnud Viitna ümbersõit saab samuti uue teekatte.

Kõik see on ju positiivne, et eurorahade toel teid ümber ehitatakse ja uuendatakse. Kuid kummalisel kombel on põhirõhk olnud just nendel teelõikudel, mis ühendavad Toolse -Kabala piirkonda sadamate ja transiiditeedega.

Läänevirulasena olen aastaid kasutanud ka kõnealust Haljala ristmikku ega saa siiani aru, miks on vaja just nimelt seda ristmiku nii mastaapselt ümber ehitada.

Maksimaalselt tuli sel ristmikul pööret tehes oodata paarkümmend sekundit. Milleks investeeritakse hiigelsuuri summasid sellesse teesse? Minu jaoks on ainsaks vastuseks see, et juba praegu nähakse ette trassi liiklustiheduse tõusu sellisel määral, et uus tee ennast õigustaks. Mida me siis seal Tallinna-Narva trassil vedama hakkame?

Võõrtöötajatest kaevureid?

Aastaid on räägitud Tallinna-Tartu maantee renoveerimise vajadusest, aga rahad on hetkel suunatud just Põhja-Eestisse. Olukorras, kus transiit ja kaubavahetus Venemaaga on peaaegu olematu. Metsa ei ole ka ju sellistes kogustes.

Milleks on see kõik vajalik?

Minu arvates vaid ühel eesmärgil: muuta Lääne-Virumaa kaevanduspiirkonnaks, kust äravalitud ärimehed hakkavad miljardeid ammutama.

MARGUS EEK,  Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse avalike suhete nõunik

[esiletõsted]   Enamasti kipub meie praeguse valitsuse puhul olema nii, et kui kindla sõnaga lubatakse, et midagi ei juhtu, siis mõne aja möödudes tõdetakse, et juhtus jah, aga midagi polnud ju teha...

Kes enam ei jaksa, pakib kohvri ja lahkub. See on aga just see, mida valitsuse liikmed kõige enam ootavad. Mida rohkem inimesi meie riigist lahkub, seda kasulikum neile.

[pildiallkiri]   1. mail 1987 Tartus. Üliõpilased oma Virumaa- ja fosforiiditeemaliste loosungitega. See on alles midagi harjumatut, see avalikkus tänaval. Nii algas esimene fosforiidisõda.

Jaga |