Eesti elu tegelikud teemad 11: Püha lehm

ENDEL RIHVK,      19. detsember 2007


Kui siiamaani olen kirjutanud suhteliselt n.ö ohututel teemadel, siis lõpetuseks võtan ette midagi niisugust, mis on võrreldav istumisega sipelgapessa palja tagumikuga. Et aga "Kesknädal" on poliitikaleht, siis tõlgendaks ehk keegi selle teema vältimist nahahoidmisena.

Niisiis üritan avaldada mõtteid meie riigikorra põhipostulaadist, milleks üldkehtiva määratluse järgi on demokraatia. Vaatamata sellele, et ma pole politoloogiat tudeerinud ega lugenud Rein Taagepera raamatuid maailmas rakendatavatest valimisviisidest, arvan õigesti aru saavat, et demokraatia all mõistetakse riigivalitsemissüsteemi, kus kõik otsused langetatakse rahva enamuse tahet arvestades.

Arvatavasti pole mõtet rääkida kogu rahva tahtest, sest iga vähegi mõtlev inimene saab aru, et niisugust nähtust nagu kogu rahva üksmeel, pole reaalses elus olemas. Selles veendumiseks pole vaja rohkemat, kui võtta osa korteriühistu koosolekust, kus otsustatakse remondifondi kogunenud raha kasutamist; või jälgida mõne ülikoolirektori valimist. Seal ilmneb kujukalt, et otsus, mis sobib ühele osale rahvast, pole vastuvõetav teisele. Kui juba sellistes, suhteliselt väikestes inimkooslustes on võimatu leida kõigile meelepärast otsust, siis pole see ammugi võimalik kogu riigis.

Kuidas teha kindlaks, millist varianti pooldab enamus? Võib-olla oli kunagi kauges minevikus võimalik mõne linnriigi kodanikud keskväljakule kokku hõigata ja seal iga otsuse üle hääletada. Tänapäeval tuleb üldrahvaliku referendumi korraldamine kõne alla vaid väga üksikutel juhtudel. Seepärast on nüüdisajal levinud pigem nn esindusdemokraatia, kus rahvas volitab otsuseid langetama oma üksikud esindajad (nn rahvaasemikud). Et sellise süsteemiga kaasneb hulgaliselt probleeme, on n.ö siililegi selge.

Need aga, kes selle süsteemi toel on pumba juurde pääsenud, kinnitavad ühest suust, et selline riigivalitsemismudel on võimalikest parim. Esimesena tsiteeritakse Winston Churchilli, kes olevat öelnud, et olgugi vastik (pro ebatäiuslik), on demokraatia parim, mida inimkond on suutnud välja mõelda.

Ka meil on küllalt neid, kes viibutavad näppu demokraatliku süsteemi ainuvõimalikkuses kahtlejate poole. Nii lausus president Ilves hiljaaegu (tõsi, hoopis teises kontekstis), et kui mõistele "demokraatia" lisada mingi omadus- või täiendsõna, siis pole see enam demokraatia.

Kõnealust teemat puudutati ka 19. oktoobril Vikerraadio saates "Reporteritund" seoses võimude lahususega. Leiti, et Riigikogu koalitsioon ja selle toel ametisse saanud valitsus on ju sisuliselt üks kamp ja võimude lahusus on sel juhul pelgalt fiktsioon. Seepeale laiutas Igor Gräzin käsi (mõistagi piltlikult), et – mis parata. Äraseletatult tähendab see samuti sellise demokraatiamudeli ainuvõimalikuks tunnistamist.

Alustagem siis just nimelt siit. Kui Riigikogu koosneb rahvaasemikest, siis valitsus juba asemike asemikest. See tähendab, et kuigi valitsuses langetatud otsused võivad inimeste jaoks mõnel juhul isegi tähtsamad olla, pole nende langetajatel rahvaga otsest seost.

Paraku pole see minu meelest ainuke ega isegi mitte peamine meil rakendatava võimusüsteemi puudus. Esikohale seaksin parlamendivalimiste korra. Teatavasti on rahva hulgas kolme liiki inimesi. Ühed on endale asja selgeks teinud ja omavad kindlaid eelistusi, teised ei huvitu poliitikast ega soovi sellesse sekkuda, kolmandad on lihtsameelselt valmis toetama esimest ettejuhtuvat (eelkõige tuttavat) nime või nägu.

Praegune süsteem on üles ehitatud tormijooksule teise ja kolmanda rühma häälte püüdmiseks. Teist rühma hirmutatakse kõikvõimalike hädadega, kui nad valima ei lähe või hääletavad vastaste poolt. Kolmandate peibutamiseks lülitatakse nimekirjadesse tuntud inimesi, kes on meelsasti nõus oma tuntuse vahetama rahvaesindaja hüvede vastu.

Pole kuigi suur tõenäosus, et inimesed, kellele loodus on kaasa andnud laulmise, näitlemise, purjetamise vms eeldused, on kaasa saanud ka omadused, mida eeldab rahvaasemiku töö. Kui siia lisada valimisseadusega erakondadele antud võimalused kandidaate valimisnimekirjades suvaliselt järjestada ja valituks mitte osutunutele antud hääled üle kanda erakonnale, saab öelda, et isikumandaadiga valitud saadikute (kellest suur enamik saadikutööst loobub) kõrval on seal hulk neid, keda ei saa pidada ühegi konkreetse inimrühma esindajaks.

Demokraatia teine nõrkus on rahvaasemikeks ja n.ö asemike asemikeks saanud inimestele avanev võimalus otsuste langetamisel seada enda või oma erakonna huvid kõrgemale üldriiklikest ja üldrahvalikest.

Ma ei hakkaks targutama võimaluse üle, kuidas leida inimesi, kes sellisele teele ei lähe, sest nii meie riigis ilmnevate kui ka muust maailmast tulevate uudiste kohaselt on niisugune käitumismudel suuremal või väiksemal määral sisse programmeeritud igasse inimesesse. Pigem peaks arutlema mehhanismi üle, mis aitaks selle pahe ilmnemist minimeerida.

Kõikvõimalike komisjonide ja raha kulutavate sihtasutuste asemel tuleks prioriteetsena luua selline, kus arutataks võimalusi demokraatiat täiustada. Arvan, et Eesti-sugune väikeriik võiks olla katsepolügoon, kus võetakse kasutusele "tagatud demokraatia" (pardon, hr Ilves!). Sellest võikski saada Eesti Nokia ehk bränd.


Näitamaks, et asja annab parandada, pakun diletandina välja kaks teed enda poolt osundatud kahe puuduse vähendamiseks.

Riigikogu valimistel tuleks riik jagada 101-ks (juhul, kui see on tõepoolest optimaalne esinduskogu liikmete arv) enam-vähem võrdse valimisõiguslike elanike arvuga valimisringkonnaks, kust igaühest valitakse Riigikokku üks esindaja. See saadik oleks perioodiliselt aruandekohustuslik oma valijate ees ja vajadusel võiks ta enne otsuse langetamist nendega kohtudes küsida valijate arvamust. Valitud saadik oleks kohustatud ka sellele tööle asuma ja mõjuva põhjuseta loobumine tooks kaasa suure kautsjoni loovutamise. Samas saaksid valijad vajadusel algatada saadiku tagasikutsumise ja tema asendamise häältearvult järgmise kandidaadiga.

Minu teine ettepanek oleks, et lisaks pidevalt töötavale palgalisele seadusandlikule kogule tuleks valida veel teine kogu (nimetagem seda tinglikult aukoguks), kelle liikmetele pole ette nähtud mingeid hüvesid. Selline kogu koguneks vaid paar korda aastas ja langetaks otsuseid, mille puhul Riigikogu liikmetel on ilmselge huvide konflikt (näiteks: enda ja kõrgemate riigiametnike palgad ning muud hüvitised, nende õigus kuuluda äriühingute nõukogudesse, erakondade rahastamine ja kontroll rahade kasutamise üle jt.). Kuidas tuleks koostada valimisnimekirjad sellise Riigikogu ja aukogu valimisteks, oleks juba omaette teema ulatuslikuks arvamustevahetuseks kasvõi siinsamas "Kesknädalas".

Saan mõistagi aru, et nendel ekspromptina välja pakutud ettepanekutel võib olla puudusi, mille pärast neid pihuks-põrmuks teha. Samas olen kaljukindlalt veendunud, et asjasthuvitatute ühise mõttetöö tulemusel annaks välja töötada olemasolevast märksa efektiivsemalt toimiva poliitilise süsteemi.

Siinkohal autor lõpetab oma esseesarja.
Uute kohtumisteni uutel aastatel!

[esiletõste]
Demokraatia üks nõrkus on rahvaasemikeks saanutele avanev võimalus otsuste langetamisel seada enda või oma erakonna huvid kõrgemale üldriiklikest ja üldrahvalikest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)