Eesti vajab ühistupanka

HELLE VIRT,      05. aprill 2006


Omaenda rahva kapitalile toetuvat ja meie oma inimesi teenivat Eesti Ühistupanka oleks hädasti tarvis. Sajand tagasi oli ta meil olemas.
Sada aastat tagasi kuulus Eestile Baltimaades ühistegevuse ja ühistupanganduse vallas kindel liidrikoht. Algus pandi 1902. aastal ühistulise pangakontori avamisega Tartus. 1939. aastal kuulus ühistupankadele ja krediidiühistutele juba 52% rahandusturust.

Hoiu-laenuühistud on edukad ja populaarsed
1992. aastal hakati hoiu-laenuühistuid (HLÜ) taaslooma. Täna on edukalt tegutsemas Loo, Leie, Kehtna, Kambja, Saaremaa, Virumaa ja Lääne hoiu-laenuühistud. Enamik neist on juba tähistamas oma 15. sünnipäeva. Uue sajandi saabumisel lisandusid Maaelu Edendamise HLÜ, Põlvamaa HLÜ ja Viiratsi HLÜ. Asutatud on ka Eesti Hoiu-Laenuühistute Liit ja sihtasutus Hoiuste Tagamise Fond.
Kümme aastat tagasi ringles poliitilistes ringkondades hoiu-laenuühistutele soodsaid seadusekavu. Näiteks põllumajanduse ja maaelu riikliku krediteerimise ja finantseerimise seaduse eelnõus seisis: "Täiendavaks maaelu krediteerimiseks asutab Vabariigi Valitsus koos Eesti Ühistegelise Liiduga Maaelu Ühistulise Krediidiasutuse." Kahjuks valitsevaile poliitikuile see idee siiski ei meeldinud ja Eesti Ühistupank jäigi loomata.
Samas on niisugused pangad kõigis Euroopa Liidu maades, ka Lätis ja Leedus. Prantsusmaal töötab ligi 5000 ühispanka, Saksamaal 2400, Soomes ligi 300. Ühispanganduse osakaal pangaturul on neis riikides kuni 30%, ulatudes maal isegi kuni 80 protsendini. Viimasel näitajal on tugev majanduslik efekt, sest ühispangaduse olemasolu korral jääb maapiirkondades ringlev raha selle omanike, s.t maarahva enda kätte ega rända kasumina välja.

Mõnda minu enda tööst
Viis aastat tagasi andsin välja esimesed laenud ja võtsin vastu esimesed hoiused. Liialdamata võib öelda, et Põlvamaa HLÜ sai loodud elu enda nõudel. Pangad sulgesid vaestes valdades üksteise järel oma kontoreid, sest kohaliku rahva teenindamine ei tasunud end ära. Maainimene tundis ennast hüljatuna, kelle vastu isegi pangad enam huvi ei tundnud. Samas kasvas inimestes soov ennast väikeettevõtluses järele proovida, kuid startimisraha ei jätkunud. Kümme tuhat krooni oli nii mõnegi jaoks väga suur raha, just see summa jäi talutöös puudu. Suure panga jaoks oli aga selline summa naeruväärne, ja nii jäigi see välja laenamata. Nõnda tuligi omaenda rahad kokku panna ja hoiu-laenuühistu asutada, et talumehi aidata.
Maakohas avatud hoiu-laenuühistu eeliseks panga ees on vastastikune usaldus, mis ühistu ja tema liikmete vahel välja kujuneb. Võin rõõmuga öelda, et usaldus Põlvamaa HLÜ vastu aina kasvab. Liikmeid on ühistul praegu 412. Hoiuseid tuuakse üha enam ja see on ka meie peamine laenuressurss. Nii töötamegi käsikäes: hoiustajad aitavad laenajaid ja laenajad aitavad ühistut.

Riigi abi on hädavajalik
Kui riigi abiga saaks laenuressurssi veidigi suurendada, oleks see tugev tõuge ka väikeettevõtluse arengule. Ma ei liialda, kui ütlen, et maaettevõtluse arengu esimeseks mootoriks ongi maakondlikud HLÜ-d. Nad on saanud ka omamoodi nõuandekeskusteks, kus rahvas teavet saab. Olen paljudele suutnud selgitada ettevõtluse lihtsaid aabitsatõdesid, nõustanud suurematest pankadest laenude saamisel. Nii mõndagi projekti olen aidanud kokku seada ja selle eest klientide tänusõnu kuulnud.
Meie finantssektoris on juba tekkinud üsna arvestatav ühistegevuse põhimõtetel arenev HLÜ-de võrk. Nüüd oleks vaja seda liikumist toetada riikliku laenuressurssiga. Võime seda nimetada ka maaelu arendamise pikaajaliseks ja sihtotstarbeliseks krediidiks, mis jõuaks kohale HLÜ-de kaudu.

Euroopa ühistegelistest kogemustest õppides tuleb meil astuda veel üks julge samm ning asutada kodumaisele kapitalile toetuv Eesti Ühistupank.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)