Tartu maraton = talvine laulupidu

Mis vägi viib rahvahulga 63-kilomeetrisele kannatuste rajale? Vastuse saab anda alles pärast selle läbitegemist. Detsembri lõpul, kui tulin välja ideega läbida Tartu maraton, poleks ma kindlasti osanud sellele küsimusele vastata. Või vastanuks jonnaka lapse kombel: lihtsalt tahan. Tolleks hetkeks ei olnud ma veel läbinud kilomeetritki klassikalises tehnikas.

Võitlus iseendaga

Inimese paneb kõige paremini liikuma eesmärk. Kui siht olemas, on keeruline seda ignoreerida. Nii oligi raske ära viilida. Ka tugeva tuisuga tuli suusarajale minna, sest teadsin - iga treeningkilomeeter viib lõppeesmärgile lähemale. Mõnele teisele polnud eesmärgiks aga  lihtsalt maratoni läbimine, vaid kindla ajaga läbimine. Kolmanda jaoks oli tähtis sõita suusarajal naabrimehest kiiremini. Nii võib igaüks maratonirajal oma eesmärgi seada, hoolimata sellest, kas oled pärissportlane või tugitoolisportlane, mees või naine, noor või vana.

Maratoni läbimine on võitlus iseendaga. Heal juhul võitled rajal iseendaga, halvemal juhul tuleb võidelda villide ja hõõruva saapaga. Levinuim küsimus, mida mulle on esitatud, oligi see: kas oli hetki, mil tundsid, et aitab - rohkem ei jõua?

Päris lootusetuid hetki ei olnud, kuid kui 29. kilomeetril tundsin, et jala peal purunes vill ning sokk läks märjaks, siis tõesti küsisin endalt: KAS ma ikka jõuan finišisse?

Viimasest 16 kilomeetrist on meeles vaid suur ootus. Ootus, et metsanurga tagant ilmuks post, mis teataks, et eesmärgini on jälle üks kilomeeter vähem. Neid poste ilmus järjest harvemini ja kangesti tuli peale mõte, et keegi on vahepealse posti ära varastanud, sest kilomeeter ei saa lihtsalt olla nii pikk... Aga kilomeeter on väga pikk  - eriti siis, kui 47 kilomeetrit on juba seljataga.

Suusarahva suur ühtsus

Oluline märksõna on ühtsus, mis kogu rajal viibiva suusarahvaga tekib. Tõsi, see on teistsugune kui laulukaare all, sest hetkeks, kui viimased osavõtjad jõuavad stardijoonele, on Veerpalu juba mitme kilomeetri kaugusel. Ometigi tekib suur ühtekuuluvus, kui näed ülipikka looklevat suusatajate rodu liikumas Lõuna-Eesti küngaste ja orgude vahel.

Kõige enam käivitavaks motivatsiooniks vahetada tugitool suusaraja vastu on ikkagi lõpetamise emotsioon. Sa jõuad üle finišijoone, saad kaela medali, otsid üles oma riietekoti, vahetad kuivad rõivad selga, jood kuuma meeõlut ja sööd hernesuppi... Sa ei taha suuski enam mitte kunagi näha ning tead, et homme nuriseb kogu kere... Igaltpoolt on valus, kuid see ei pühi naeratust su huulilt, kui sulle meenub, et oled üks 110 tuhandest lõpetajast, kes kunagi üldse Tartu maratoni pika distantsi on lõpetanud.

Nii võimsa tunde saamiseks on vaja kannatada kõigest 63 kilomeetrit. Ja emotsioon jääb püsima.

PEETER KADARIK, tartumaratoonar

[fotoallkiri]

SUUSAPIDU: Tartu maratonil 21. veebruaril. 50 aastat kestnud traditsiooni jooksul on lõpetanud 110 000 rahvasportlast.

Jaga |