Mõeldes tänuga Loojale ja Põllumehele

VIIVE ROSENBERG,      16. oktoober 2002


13. oktoobril tähistasime Lõikustänupüha. Päike on hilissuviselt soe, kuid tema päevane käigukaar on juba lühem kui ööaeg. Siin-seal näeb veel sebimist kartulipõllul, kuid koristustööd on selleks aastaks otsakorral. Kui iseloomustada möödunud suve põllumehe pilgu läbi, siis võiks öelda, et üks silm nuttis, aga teine naeris.

Nutused olid silmad kevadel, kui viljaseeme seisis mullas - ei idanenud ega mädanenud. Vaatamata sellele, et puud-põõsad olid juba mai esimestel päevadel rohelises rüüs, jäi rohukasv päev päevalt kiduramaks. Veeta, kuivas mullas ei saa taimed toitu kätte ega kasva! Kariloomadel nappis sööta ja joogivettki. Vihmasagar, mis enne jaanipäeva meie põllumehele on hinnalisem kui kogu Riia linn, külastas vaid pisteliselt Eestimaa põlde. Nende põllumeeste silmad naersid, kelle põllud jaanipäeval kastetud said. Rõõmu oli edaspidi ka päikesest ja soojusest ikka nendel, kelle põllud parajal määral vihmakest said. Paiguti kallas jälle nii, et vesi põllule pidama jäi ja omakorda saagilootustele pitseri pani.
Sügiskuul ringi liikudes ja statistikaandmeid arvestades võib öelda, et paikkonniti erines saak tunduvalt ja vastavalt sellele põllumehe silmad naeravad või nutavad. Neile, kelle põllud ilmastikuolude sunnil saagita jäid, peaks tooma lohutust põuakahjustuste toetus. See võimaldab vastu pidada ja järgmisel kevadel uuesti alustada. Nii kaua, kui kestab külv ja lõikus, on inimestel ellujäämine siin planeedil võimalik.
Kellele Eestimaa olevik ja tulevik korda läheb, nuttis üks silm kindlasti, kui nad kaunitel suvepäevadel ringi liikusid. Ametlikud andmed kinnitavad kangekaelselt, et kuni 30% põllumaast on kasutusest väljas. See number tundub olema liiga tagasihoidlik. Isegi meid külastanud Euroopa põllupidajad hindasid olukorda teisiti, pakkudes selleks 40-50%. Võibolla ei arvesta andmete kogujad väljalangenud põllumaade hulka enam neid maatükke, kus juba mõne meetri kõrgune võsa vohab? Vaid teadjad hüüavad kahetsustundega, et näe siin olid kunagi viljapõllud või karjamaad.
Tänavusest aastalõpust oleneb palju. Võib isegi öelda, et Euroopa Liiduga läbirääkimistel otsustatakse põllumeeste ja seega suures osas meie maarahva tulevik. Läbirääkimiste edukusest oleneb, kui palju ja mida me edaspidi kasvatada ja toota võime. Praegused seisud näitavad, et olukord on üsna karm. Palju oleneb sellest, kas meiepoolsed läbirääkijad on tugevad, kas neil jätkub jõudu ja tahet meie huvide eest seista. Pühapäeval, 13. oktoobril, ehitakse kirikud põllu- ja aiaviljadega ning peetakse traditsioonilist Lõikuspüha. Tänatakse Loojat selle aasta saagi eest ja palutakse õnnistust uuele. Sellel päeval mõtleme kõik tänutundega Loojale ja põllumehele. Täname neid selle eest, et võime oma toidulauale panna priskeid koduaia õunu, muredaid kodupõllu kartuleid ning ehedat eesti leiba ja võid.
Oleme mõttes toeks nendele, kes peavad Brüsselis meie huvide eest seisma, palume Loojalt neile jõudu ja tahet.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)