Nimetagem sündmusi ja isikuid õigete nimedega

Kui paberkandjail on üha enam täheldada domineerimas sisult kaalutlevate, analüüsivate, vaimsete jne artiklite avaldamist, siis nähtavas-kuuldavas meedias on ikka lööv-müüv glamuurne „müra“. Kui sõna- ja vaimuvara on piiratud, lähevad tähelepanu tõmbamiseks käiku mis tahes vahendid, kui tahes tobedad need ka poleks.

Millegipärast on sumbunud Reformi suurideoloogi Siim Kallase väide „Mida vähem riiki, seda parem“. Kellele

 on veel vaja tõestada, kes söandaks valjult välja öelda aabitsatõde: heaolu produtseerib mugavust, lodevust, laiskust, priiskamist, egotsentrismi jm, mille ühisnimetaja ongi „jätkuv heaolu tõus“? Kas meil polnud piisavalt tarku persoone, kes pidid nägema sellises tempos tõusva heaolu tegelikku lõppfaasi? Küllap neid oli, ent nad ei pääsenud õige „ruupori“ manu. Targutamine innovatsiooni teemal on küll tüütav ja rutiinne, ehkki vajalik „siililegi selge“ lahendus.

Keskerakonna (Edgar Savisaare) vastastel on  kaks  põhiargumenti – autoritaarsus ja venemeelsus. Mõlemad nägemused on poliitoponentidel meedia kaasabil sihipäraseks kuvandi loomiseks. Kes aga vähegi teab-tunneb Savisaart, mõistab, et eelkõige on ta mõtlev, arutlev, kaalutlev seltskondlik poliitpersoon, kelle õnn (õnnetus?) on tema arvestatav karisma. See olemus eristab teda kogu EV poliiteliidist, paraku tekitades eestlastele nii omast kadedust.

Kas ja kuivõrd julges-söandas´keegi avalikult kahelda Lennart Meri ilmeksimatutes arvamistes-ütlemistes? Kas need polnud autoritaarsuse nähtavad ilmingud?

Konstantin Pätsi nn vaikivat ajastut (aeg-ajalt arglikult nimetatud diktatuuriks), mida üsna sageli peetakse vajalikuks kõva käe poliitikaks, küll  ei oskaks Edgar Savisaarele omistada.

Väide venemeelsusest on paljuski isamaaliselt mõtlevatele tavapersoonidele määratud desinformatsioon. Väidan, et kui Keski või Savisaare pürgimusi polnuks, koondunuks mis tahes muukeelsed ammu n-ö  ühe mütsi alla ning tooni andnuks igal juhul sovjetimeelsus.

Inimesed peaksid mõistma – muulased on Eestis ning nendega tuleb jagada ühiseid rõõme ja muresid. Pole Savisaare süü, et mõned üksnes õigusi nõuavad ja kohustused tagaplaanile jätavad. Venekeelsest (või muud keelt kõnelejast) puhastverd Eesti isamaalast ei tee, küll aga suudaksime hea tahtmise korral teda ärgitada sünnimaad (paljude jaoks kodumaad!) armastama, või seda vähemalt mõistma ja austama.

Selleks on vaja tarkust, kannatlikkust, avatust,.sallivust eelkõige eestlastele nende omavahelises suhtlemises.

LEO MÜRKHEIN, Tallinn

Jaga |