Meie President, elagu!

ANDO LEPS,      03. oktoober 2001


Väidan, et Arnold Rüütel on palju parem ja väärikam president kui oli Lennart Meri! Riigipead oleme valinud kolmel korral ja iga kampaania käigus olen ma Rüütli meeskonnas või selle lähedal olnud. Võin öelda, et ta on läbi ja lõhki üks aus ning omakasupüüdmatu eesti mees, kelle süda valutab rahva ja tema tuleviku pärast.

Rüütel on olnud presidendikandidaat nii 1992., 1996. ja 2001. aasta presidendivalimistel. Nii 1992. kui 1996. aasta valimistel ta kaotas Lennart Merile.

1992. aasta presidendivalimised

Esimene kord kaotas Rüütel seetõttu, et Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse § 4 oli tehtud just Rüütlit silmas pidades, kuna põhiseaduse koostajate valdav enamik kartis paaniliselt tema presidendiks saamist.
Kes olid siis Põhiseadusliku Assamblee liikmed? Need olid peamiselt ERSP tolleaegsed tegelased, kes täna on suurelt osalt Isamaaliidu liikmed või nende poolehoidjad. Kui 1992. aastal oleks mõlemas voorus presidenti saanud valida rahvas, oleks Rüütel olnud mäekõrguselt Merist üle.
Siinkirjutaja oma artiklites nii kodu- kui ka välismaal püüdis takistada Meri, kui ülimalt kahtlase minevikuga isiku sattumist Eesti Vabariigi presidenditoolile. Kuid need katsed luhtusid, kuna eesti rahvas ja üldsus olid kahjuks niivõrd inertsed, kui nad ei uskunud, et Meri isa Georg Meri oli olnud KGB agent ning ajaleht "Molodjoz Estonii" andmetel oli seda ka Lennart Meri ise. Isegi kaitsepolitsei ülem Jüri Pihl hoiatas "isamaalisi tegelasi" ebameeldivate dokumentide olemasolust juba siis, kui Meri kandidatuur alles esitati. Kuid ka kaitsepolitsei ülema sellekohane ponnistus ei aidanud. Meri valiti Riigikogus ikkagi presidendiks.

1996. aasta presidendivalimised

Teine kord kaotas Rüütel Merile 1996. aasta presidendivalimistel tegelikult seepärast, et tolleaegne Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse (KMÜ) peaminister Tiit Vähi sõlmis Rüütli vastu istuva presidendi Meriga sobingu, pettes seega KMÜ, kui valitseva koalitsiooninõukogu esimeest Rüütlit. Ka meedia oli Meri oskuslikult enda kasuks ja Rüütli vastu suunanud ning tagajärg oli see, et istuv president Meri võitis valimiskogus Rüütlit.
Mõni aeg hiljem sai Tiit Vähi aga Merilt jalaga "pehmesse" kohta, kuna viimane sõprust eriti ei salli. Huvitav on siin tõmmata paralleel meie malegeeniuse Paul Keresega, kes oli samuti "igavene teine", kuna Nõukogude Liidust pärit juudisoost maletajad mängisid lihtsalt omavahel kokku.
Olgugi et Endel Lippmaa, siinkirjutaja ja ka mõned teised püüdsid rahvale selgitada, kellega on ikkagi Meri näol tegemist, ei aidanud see midagi. Asi läks isegi nii kaugele, et 1995. aasta septembris esitasid Riigikogu VIII koosseisu liikmed Villu Müüripeal ja Eldur Parder ning ajakirjanik Jüri Estam Tallinna Linnakohtusse hagi kodanik Meri süümevande tõele mittevastavuse kohta, kuna nende väitel on viimane töötanud KGB süsteemis. Tallinna Linnakohus ja hiljem ka Tallinna Ringkonnakohus keeldusid aga nende avaldust isegi lahendamast… Siis pöördusid poliitikud Meri süümevande vaidlustamise asjus kassatsioonikaebusega Riigikohtu poole.
Seepeale teatas president Meri 7. jaanuaril 1996. aastal Riigikohtu tolleaegsele esimehele Rait Marustele, et süümevande vaidlustamise menetluse kord kuulub põhiseaduse järgi sätestamisele üksnes Riigikogus?! Nii see asi siis lõppeski.

2001. aasta presidendivalimised

Neil valimistel Meri enam põhiseaduse § 80 järgi osaleda ei saanud. Kuid ta osales selles ikkagi, ja küllalt jõuliselt. Ta tõi mängu oma kandidaadi Peeter Tulviste, seejuures variserlikult toonitades, et mitte ükski endine kommunist ei tohtivat saada valituks… Samas ta aga lausus, et järgmine president peab olema temast parem ja väärikam. Sellega tuleb küll nõustuda. Väidan, et Rüütel on palju parem ja väärikam president kui Meri!
Valimiskogu esimene voor näitas selgelt, et hääled on opositsiooni poolel. Teises voorus ei olnud kolmikliidu kandidaadil Toomas Savil enam midagi teha. Rahvaliidu ja Keskerakonna kokkuleppe kohaselt läksid ka kõik Peeter Kreitzbergi hääled Rüütlile. Toimiti nagu üks mees ja Rahvaliidu auesimees Rüütel saigi valitud kolmandaks Eesti Vabariigi Presidendiks!
See oli opositsiooni võit, mida rahvas mäletab arvatatvasti veel kaua. Kolmikliidu kokkulepped tugevate sisevastuolude tõttu ei pidanud ja seepärast tuleks presidendi valimist lugeda ka kolmikliidu võimu lõpu alguseks.
Ainult süütunne ja sellele järgneda võivad sanktsioonid on tõsiasjad, mis veel liidab võimulolevat troikat. Siinjuures olgu öeldud, et Villu Reiljani ja Edgar Savisaare vaheline "tüli" presidendivalimiste Riigikogu voorude ajal oli vaid väike provokatsioon ülbete aga samas lapsemeelsete valitsuskoalitsiooni juhtide enesetunde parandamiseks.
Äsjalõppenud presidendivalimiste eel püüdis siinkirjutaja igati toetada opositsiooni poolt esitatud presidendikandidaate ning ühtlasi näidata istuva presidendi Meri tegelikku palet. Nii ilmusid ajakirjanduses pikemad artiklid: President Meri lahendamata mõistatus, Millist presidenti vajab Eesti? ning Millise riigi jätab endast maha president Meri?, Opositsioonil head võimalused jt.

Päts, Meri ja Rüütel

Kui võtta aluseks suure saksa mõtleja Hegeli teooria: tees - antitees - süntees, kus tees oleks esimene president Konstantin Päts, antitees teine president Lennart Meri ja süntees kolmas president Arnold Rüütel.
Päts, vaatamata oma tugevatele puudustele, mis esmajoones viitasid tema diktaatorlusele, viis ta aastate teisel poolel majanduse küllalt heale järjele. Sealjuures suutis leida vajalikku rahvuslikku üksmeelt erinevate rahvakihtide ja riigivõimu vahel.
Meri oma kahe presidendiksoleku aja vältel on jõudnud kahjuks kahe Eestini:
a) ühelt poolt üha suureneva vaeste arvuni (vaeseid on kaugelt üle poole elanikkonnast), ja teisalt käputäie rikasteni, kelle rikkus sageli "haiseb" varguste, röövimiste ja tapmiste järele, kus paljudest meie hulgast on saanud prügikastiinimesed ja tänavalapsed, mis teiste sõnadega tähendab riigivõimu rahvast võõrandumist;
b) kus sündivus on maailma madalaim;
c) kus töötute arv on suurenenud kaheksa korda ja kuritegevus kaks korda; d) kus vastu eesti rahva tahtmist on erastatud või erastamisel meie strateegilised varad (elektrijaamad, raudteed, põlevkivi jm);
e) kus eestlased ei ole praktiliselt enam oma vara peremehed ja neist on saanud oma välismaiste peremeeste odav tööjõud ehk tänapäeva orjad.

Kui siia lisada veel Tartu rahulepingu mahasalgamine ja kellegi teadmata, arvatavasti, enda elu päästmise nimel Eestile väga kahjulike nn juulilepete sõlmimine, siis tekib paratamatult küsimus - kui palju on positiivset, millega president Meri on oma ametisoleku ajal üldse hakkama saanud?
President Arnold Rüütel peab nüüd hakkama seda "kreeni keeratud Eesti riiki" uuesti tasakaalustama, et elu Eestimaal ei kustuks. Selleks president Rüütlile jõudu ja jaksu!
Kaks presidenti: Kui Lennart Meri on olnud eelkõige president iseenda ja uusrikaste jaoks, siis Rüütel püüab kindlasti olla kõikide eestimaalaste riigipea, jättes varju iseenda isiku.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)