Riik all, Leedo peal, hiidlased vahepeal

JAANUS KÕRV,      08. september 2004


Tagantjärele on kõik eksministrid targad ja teavad nüüd täpselt, mida riik parvlaevade ja ühendusega poleks pidanud tegema ning mida tulnuks teha.
Praegune majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen on loonud olukorra, kus vana lehm oli juba teel lihakombinaati, mullikat aga aianurgas kargamas polnud. Ei jäänudki muud üle, kui auto ringi keerata, endisele piimaandjale kell vabandustega kaela siduda ning karjamaale tagasi meelitada.
Kes kõige rohkem lüpsta saab, on ilmselt riik ning karta võib, et ka mere taga elav hiidlane.
Valija võiks üllatusküsimuse lubada: Atonen ju Reformierakonna kõva sõna, mis just omanike ja suuromanike huve kaitsma peaks, kuidas siis nüüd sama ilmavaatega minister omaniku supi seest liha silmagi pilgutama minema viia tahab.
Et aga vanajumal Maarjamaa koos saartega on loonud, pole tema maapealsel operaatoril ehk Eesti Vabariigi valitsusel muud teha kui paratamatusega leppida ning teha kõik selleks, et hiidlane end mandrirahvaga võrdväärsena tunda saaks.

Oleme ausad, ei koti hiidlast mitte üks põrm, kelle laevad, kelle liinid, kes maksab ja kui suur dotatsioon ühenduse pidamiseks läheb. See on riigi probleem. Ja kui riik on sõlminud kahjuliku lepingu, siis tuleb leping üle vaadata, lõpetada, uus leping sõlmida ja uus partner leida.
Hiiumaa ettevõtja Mati Nurs, kelle firma kulutab kaubaautode üleveoks aastas umbes 100 000 krooni, ütleb, et tegelikult tegi Atonen kõik õigesti, ainult ühe veaga – tal polnud tagataskust midagi võtta. Samas on Nurs kompromissitu: mereteed peab käsitama kui riigimaantee pikendust ja vastavalt sellele tuleb kehtestada üleveo hind. Teisiti me probleemi kunagi ei lahenda, ei arenda Hiiumaa majandust, ei suuda konkureerida Eestis, maailmaturust rääkimata. Või siis kuulutame Hiiumaa sotsiaalabist elavaks piirkonnaks.

Hiiumaa Tarbijate Ühistul sõidab iga päev üle mere tosinkond autot, mis saarele kaupa veavad. Iga hiidlase ostetud piimapakilt või juustujupilt kõlisevad sendid laevakompanii kukrusse. Üleveohind on juba kauba hinna sisse arvestatud. Ühistu juht Agu Kohari on Nursiga sama meelt – riigimaantee pikendus, millest aastaid räägitud ja mida riigiisad tõsiselt võtnud pole, oleks tänapäeva mõistes ning teiste riikide kogemusele toetudes ainuõige lahendus. Samas möönab Kohari, et kuni mereteed riigitee jätkuna ei käsitleta, peaks reisijapileti hind olema aastaringselt 25 krooni ja ülesõit kestma ühe tunni, mis aga eeldaks teistsuguseid alused. Normaalne oleks seegi, et hiidlastele kehtiksid üleveol hinnasoodustused.
Eksminister ja geograaf Kalev Kukk on muidugi varmas koppa maasse lööma ning Saaremaa ja Hiiumaa sillaga ühendama. Nii saaks rääkida 40–50 000 elanikkonnaga ühtsest majandusruumist. Tegelikkuses saab ühisest majandusruumist rääkida vaid nii palju, kui palju Hiiu Kaluril Saaremaale asja on. Saaremaa ei ole Hiiumaale mingiks tõmbekeskuseks. Kohari sõnul oleks sild hiidlastele surm, sel juhul oleksime täielik perifeeria. Ja mis saaks veel Saaremaa kehvapoolsetest teedest, kui hiidlaste kaubaautode hordid nende asfalti rullima lastakse?

Hiidlasele on tõmbekeskuseks manner, mitte teine saar. Mati Nurs ütleb talle omase huumoriga, et silla peaks kindlasti üle Suure väina ehitama, siis oleks Eestis vaid üks arvestatav saar – Hiiumaa –, kuhu neil turistidel asja, kes seni Saaremaad tähtsamaks pidasid. Jätkuks laevu ja riigi dotatsioongi tuleks tunduvalt väiksem ...
Ärkasid ka sotsid, kes valjuhäälselt tervet valitsust tagasi astuma kutsusid. See on sama, kui ma ühel hommikul Kärdla keskväljakul täpselt sama nõuaksin. Ei astu see valitsus tagasi ja miks peaks Atonengi astuma – ega tema üksipäini otsuseid teinud. Ja kes nii väga tahakski oma nuppu poliitilisele pakule toppida. Tuleb järgmine, peab alustama sama segasest seisust ja mis veel hullem – 1. oktoobriks leidma mõistliku lahenduse. Kas see mõistlikkus hiidlase mõistusse mahub, on iseküsimus.
Samas peab taevale tänulik olema, et asja otsustamine just tänavusse sügisesse satub, sest omakogude valimisteni jääb aasta ja Riigikogu valimisteni kaks. Praegu võivad võimulolevad poliitikud lubada endale veel ebapopulaarseid otsuseid teha, sest valimiste ajaks jõutakse suurem osa süükoormast tavaliselt ikka ära unustada.
Kuid kindel on see, et need sõbrakesed, kelle tõttu reisijapilet ja üleveohind kallinema peaksid, ei lähe hiidlastel mitte meelest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)